Elas kord üks väike tüdruk kes kangesti ja tulihingeliselt uskus päris armastuse olemasolusse ja no natuke vähem armastusse esimesest silmapilgust ja muinasjutuprintsidesse. Aga natuke ikka, saate aru.
Tüdruk oli kusjuures tegelikult tõesti üsna väike. No lühike selline ja mitte väga ümar. Ja mitte keegi ei saanud kunagi aru, miks tal sellised enesehinnanguprobleemid olid, kuna tüdruk oli ju pisike ja nutikas ja seltsiv. Ja enesehinnangu puhul kusjuures mitte alati sinna ülehindamise poole peale ka pealegi. Tüdruk ise ka ei teadnud, aga arvas, et asjaga võivad ilmselt seotud olla pidev enese tagant piitsutamine, alatine rahulolematus endaga ja vastik perfektsionism ka ülejäänud maailma osas. Tõeline müsteerium, arvas preili Töökaaslane täna köögis igatahes selle peale. Ja nii see tüdruk ongi nüüd siis. Selline. Võtke või jätke.
Ma nüüd ausalt ei saand mitte midagi aru sellest postitusest. Ilmselt minu viga 😀
Võtame, muidugi võtame! 😉
Head vana aasta lõppu, kullake, ja uuel aastal näeme! 😉
PeeEss! Jälgisin su soovitust ja nüüd, pärast kolme pidutsemispäeva olen selle nõmeda läbikukkumise juba pea-aegu unustanud! 😀