A stubborn heart remains unchanged

Elas kord üks väike tüdruk kes kangesti ja tulihingeliselt uskus päris armastuse olemasolusse ja no natuke vähem armastusse esimesest silmapilgust ja muinasjutuprintsidesse. Aga natuke ikka, saate aru.

Tüdruk oli kusjuures tegelikult tõesti üsna väike. No lühike selline ja mitte väga ümar.  Ja mitte keegi ei saanud kunagi aru, miks tal sellised enesehinnanguprobleemid olid, kuna tüdruk oli ju pisike ja nutikas ja seltsiv. Ja enesehinnangu puhul kusjuures mitte alati sinna ülehindamise poole peale ka pealegi. Tüdruk ise ka ei teadnud, aga arvas, et asjaga võivad ilmselt seotud olla pidev enese tagant piitsutamine, alatine rahulolematus endaga ja vastik perfektsionism ka ülejäänud maailma osas. Tõeline müsteerium, arvas preili Töökaaslane täna köögis igatahes selle peale. Ja nii see tüdruk ongi nüüd siis. Selline. Võtke või jätke.

Running through hell, heaven can wait
Long road to ruin there in your eyes
Under the cold streetlights
No tomorrow, no dead end in sight

Advertisements

njäuh! :p

Tibunaatorid, kallikesed, ma tõesti tahaks kirjutada aga ma olen nagu orav ratta sees. Mul oli täna eksam, kontrolltöö ja ettekanne + tööl pidin ka käima muidugi ja kolmapäeval on jälle üks eksam, vahele teisipäevaks (kui peaks eksamiks õppima) on plaanitud siiski ka pool tööpäeva ja pool koolipäeva, kus kaks kodutööd ära kaitsma peaks. 😀 Ahsoo ja täna on selle jõulu esimene pidu, Estonia kontserdisaalis ja puha – fäänsipäänsi, eks. 🙂

Aga first things first – sainjah load kätte “kauatehtud kaunikene”, nagu Liivi ütles, aga lugesin kokku, et kuna 2003. aasta aprillis alustasin, ja 2003. aasta septembris jätsin pooleli ja nüüd 2007. aasta oktoobris jälle alustasin ja 2007. aasta detsembris sain ARKis asjad ametlikuks – siis kokku võib öelda, et tegin lube 8 kuud. ;p  Eksamiautoks oli seesama ametlik arkigolhv, bensiinimootoriga (erinevalt minu disla-seat-õpekast) ja oi kui äkiline see oli. 😀 Ütleme nii, et välja surin ma selle tunniajase sõidu jooksul täpselt umbes 5-6 korda. 🙂 No ma ei suutnud sundida end seda gaasipedaali pressima, kui olin juba harjunud et sidurit lahti lastes hakkab auto liikuma… aga oleks pidanud. Suruma tähendab. Gaasipedaali siis. Noh ikka nii, et kuulda on, et mootor töötab. :p

Sõit algas ilusasti 12.30 sauelt, kimasime otse bensiinijaama suunas mööda tee-ehitust (s.t. mitte läbi Saue linna) ja keerasime siuh vasakule suure maantee peale, kus sain siis bensiiniautoga kiirendada – no see oli njäm, kuus käiku ja puha. Ja ikka the usual, et keerata alla Pärnu maanteele, kus sai jälle kiirendada linna suunas, ja niuh muudkui otse edasi mööda Pärnu maanteed-Vabaduse puiesteed-korraks see väike lõiguke Pärnu maantee ja Vabaduse puiestee vahelist Männiku teed ja jälle Pärnu maanteed – s.t. “sõitsime Järve Selverisse šoppama” ehk keerasime sealt suurelt ristmikult Järve Selveri juurde vasakule, parklasse sisse ja otse edasi maa-alusesse parklasse sisse ja kohe sealt välja ka, nii et leidsin end Selveri tagant põhimõtteliselt kust edasi tuli keerata naksti pisikesele tänavale vasakule, et siis leida end ristumast Pärnu maanteega jälle, kuhu keerasin peale, tähendab paremale, tähendab et sõita tagasi Saue poole. Ja kimasingi mööda Pärnu maanteed nõkanõka üle raudtee ja Nõmme keskuse suunas ja Nõmme keskusest mööda ja mööda Pärnu maanteed ikka ja muudkui edasi ja edasi mööda seda paha vastikut ja auklikku Pärnu maanteed kuni tuli seesamune pisike ringristmikuke seal Pääskülas ja raudteeülesõit ja juba hakkas jälle linnapiir paistma ja jälle sai kimada kuni tuli paremale keerata Saue poole ja nõksti Saue ARKi juurde jälle sisse keerata. Seal tuli teha ära kurikuulus külgboksi parkimine (nii, et olin vasaku küljega eesseisva auto kõrval ja tagurdasin, ehk siis nagu üle vasaku õla tagurdamine või nii, jah? Nikerdasin mis ma nikerdasin, esimese hooga panin üle valge “äärekivijoone”, aga siis sõitsin natuke välja jälle ja tagurdasin uuesti ja juba nii, et miski 5cm jäi vaid valge joone ja rataste vahele. Külgboksist sõitsin jälle välja ja sõitsin ümber maja peatusesse jälle, kus uus õpilane juba ootas. Eksamineerija luges oma läpakas “elektrooniliselt sõidukaardilt” vms. mu “patud” kokku ja leidis siis, et eksam siiski sooritatud ja pani kontoris autokooli tunnistusele vastavad templid peale, mis lubavad mul nüüd kuni plastiklubade kättesaamiseni selle tunnistusega ringi sõita. ;p Kutsuge kainekaks! ;p

No kas oli nüüd põhjalik või jaa? 😀

Ootame siis mis number lubade numbril viimane on, et mitu liitrit viina ja nii… aga äkki siis uuel aastal kui mul sess läbi ja õppepuhkus ja detsembrikuu palk käes, et läheks kuskile vabaltvalitud tlna laundži istuma, mh? 😉