Aga muidu on kõik jätkuvalt või suisa progresseeruvalt ahois. Kui enne olin vaid kooliasjadega omadega ummikus, teatri ja revisjoni jaoks aega ei leidnud ja tööjuures tundsin end kui viimane tobu (mul on nimelt masendav omadus tahta kõike ja korraga ja hästi teha, aga no see ei tule välja, kui veel kõike ei oska ja pole õppinud), siis nüüd maksin end sõiduõpetajale ja talvemantli eest (mis on küll kaunis, kuid külm) ka täitsa vaeseks. See veel puuduks, et Tiigrikutsu ka ära kaoks, siis oleks põrgu maapeal lahti, ma ütlen. Praegu on ainus koht, kuhu ma hea meelega minna tahan, Tiigrikutsu kaiss, aitäh. No tööle ka natuke, aga pigem siiski kaissu. 🙂