Eks ole. 🙂 Mu kakskendkaks-alleslaps/vanapaks/viimnetaks sünnipäev sai alguse tegelikult juba päev varem, ööl vastu pühapäeva, kui esimese sünnipäevalille – von krahlis sain. Pühapäeva õhtupooliku kultuurišoki eest hoolitsesid Sass ja Matu, kes teise sünnipäevalillega – punase nelgiga (sic!) – suisa mu esikusse tee rajasid. Ja siis alates 23.59-st (kui saabus vanematelt SMS õnnesoovidega) kuni esmaspäeva hilisõhtuni leidis aset loendamatu arv piiksusid, mis andsid märku SMSi laekumisest, koolis käies ikka-jälle keegi avastas Ameerika ja tõttas mind kallistama, orkuti scrapbook sai mitme-setme lehekülje õnnesoovide võrra rikkamaks, e-maile tuli mõni, kõnesid samuti omajagu ja msn-i õnnitlusi täis aknaid andis ka läbi klõpsida. Selles mõttes on nii tohutult nummi ja äärmiselt vahva, et kui muul ajal ka pole aega või ei tule meelde, siis vähemalt ühel päeval tuleb ja on. Ja teeb südame soojaks küll…

Pisikesed kokteilid, natuke salatit, torti ja väike, kuid armas ja tore seltskond veel esmaspäeva õhtus ja läbi ta saigi selleks aastaks… ise olen rahul. 🙂 Et aga osa olulisi inimesi jäi haigeks ja päris laulu- ja tantsupidu ühte esmaspäevaõhtusse ju ka ei mahuta, siis kindlasti peatselt leiavad aset mõningased järeltähistamised (et ikka meelde tuletada, kuivõrd mul juba mulla lõhn küljes on ja et reumaravimite kalliduse üle diskuteerida)… 😉

Ja et seda ebaharilikku ninnu-nännut nüüd siis kokku võtta, ütlen, et päriselt-päriselt aitäh Teile kõigile meelespidamise ja heade soovide eest! 🙂