“Armastus on see, kui ära kannatad,” ütles mulle see tore Krahli turvamees, kes minu ja kaks baaridaami ära koju viis. Eks ta ole. 🙂 Või noh ma arvan, et pigem isegi see, kui see toimub nii loomulikult ja loogiliselt, et mingeid kannatusemõtteid isegi pähe ei tule. Aga põhimõtteliselt üsna täpne või nii.

Täna kaotati Krahlis paar garderoobinumbrit. Esimesel juhtumil alkoholi kuritarvitanud noored said minu peale pahaseks, paanitsesid, kurtsid et on vaesed üliõpilased ja et neil pole 50.- trahviraha maksta ja kui nad lõpuks selle raha ka kokku kraapisid, siis mõned minutid hiljem lendas Krahli aknasse nende kodanike poolt õuest visatud õlleklaas. Mina seisin akna juures sel hetkel. Aknaklaas jäi küll terveks, kuid pauk oli vali ja üsna õudne olla sellegipoolest. Teisel juhtumil üritasid teisest soost, kuid samuti alkoholi tarvitanud inimesed mesijuttu ajada, et kas saaks äkki ikka odavamalt või nii, aga kui ma ei taganenud, kougiti oma 6,5K maksva telefoni jms. sodi vahelt ikka need närused 50.- ka välja, et jope kätte saada. Munakivi seekord akna suunas ei lennanud, kuid võib-olla ka seetõttu, et ma vältisin selle akna juures seismist.

Inimesed, kui asi puutub mugavusse, on ikka äärmiselt nutikad. Kui garderoob sai täis, siis said kõigist järsku mu suurimad sõbrad ja tohutud geeniused. “Kas ikka paberist numbreid ei saaks kirjutada, noh et panete allkirja alla ja siis üks paber mulle ja teise panete sinna numbri juurde?” “Kas lambi/kella/tulekustuti/laua külge/riiulisse ei saaks panna riideid?” “Kui ma jopest pambu kokku keerutan ja rihmaga kinni seon, kas ma võiks ta siis kotina hoiule anda?” “Pane sinna ükskõik kuhu, mina ise vastutan, päriselt.”

Kui te nüüd lubate, siis mina olen väsinud ja lähen magama. Kaalun tõsiselt, et kas ma julgen enam minna sinna appi, kui inimesed on lihtlabaselt nahaalsed ja/või kurjad minuga. 😦