Et kõik ausalt ära rääkida, ….

Eks ole. 🙂 Mu kakskendkaks-alleslaps/vanapaks/viimnetaks sünnipäev sai alguse tegelikult juba päev varem, ööl vastu pühapäeva, kui esimese sünnipäevalille – von krahlis sain. Pühapäeva õhtupooliku kultuurišoki eest hoolitsesid Sass ja Matu, kes teise sünnipäevalillega – punase nelgiga (sic!) – suisa mu esikusse tee rajasid. Ja siis alates 23.59-st (kui saabus vanematelt SMS õnnesoovidega) kuni esmaspäeva hilisõhtuni leidis aset loendamatu arv piiksusid, mis andsid märku SMSi laekumisest, koolis käies ikka-jälle keegi avastas Ameerika ja tõttas mind kallistama, orkuti scrapbook sai mitme-setme lehekülje õnnesoovide võrra rikkamaks, e-maile tuli mõni, kõnesid samuti omajagu ja msn-i õnnitlusi täis aknaid andis ka läbi klõpsida. Selles mõttes on nii tohutult nummi ja äärmiselt vahva, et kui muul ajal ka pole aega või ei tule meelde, siis vähemalt ühel päeval tuleb ja on. Ja teeb südame soojaks küll…

Pisikesed kokteilid, natuke salatit, torti ja väike, kuid armas ja tore seltskond veel esmaspäeva õhtus ja läbi ta saigi selleks aastaks… ise olen rahul. 🙂 Et aga osa olulisi inimesi jäi haigeks ja päris laulu- ja tantsupidu ühte esmaspäevaõhtusse ju ka ei mahuta, siis kindlasti peatselt leiavad aset mõningased järeltähistamised (et ikka meelde tuletada, kuivõrd mul juba mulla lõhn küljes on ja et reumaravimite kalliduse üle diskuteerida)… 😉

Ja et seda ebaharilikku ninnu-nännut nüüd siis kokku võtta, ütlen, et päriselt-päriselt aitäh Teile kõigile meelespidamise ja heade soovide eest! 🙂

kalli

Advertisements

Baari-Kristjanile ei meeldi kassid. Don’t ask…

“Armastus on see, kui ära kannatad,” ütles mulle see tore Krahli turvamees, kes minu ja kaks baaridaami ära koju viis. Eks ta ole. 🙂 Või noh ma arvan, et pigem isegi see, kui see toimub nii loomulikult ja loogiliselt, et mingeid kannatusemõtteid isegi pähe ei tule. Aga põhimõtteliselt üsna täpne või nii.

Täna kaotati Krahlis paar garderoobinumbrit. Esimesel juhtumil alkoholi kuritarvitanud noored said minu peale pahaseks, paanitsesid, kurtsid et on vaesed üliõpilased ja et neil pole 50.- trahviraha maksta ja kui nad lõpuks selle raha ka kokku kraapisid, siis mõned minutid hiljem lendas Krahli aknasse nende kodanike poolt õuest visatud õlleklaas. Mina seisin akna juures sel hetkel. Aknaklaas jäi küll terveks, kuid pauk oli vali ja üsna õudne olla sellegipoolest. Teisel juhtumil üritasid teisest soost, kuid samuti alkoholi tarvitanud inimesed mesijuttu ajada, et kas saaks äkki ikka odavamalt või nii, aga kui ma ei taganenud, kougiti oma 6,5K maksva telefoni jms. sodi vahelt ikka need närused 50.- ka välja, et jope kätte saada. Munakivi seekord akna suunas ei lennanud, kuid võib-olla ka seetõttu, et ma vältisin selle akna juures seismist.

Inimesed, kui asi puutub mugavusse, on ikka äärmiselt nutikad. Kui garderoob sai täis, siis said kõigist järsku mu suurimad sõbrad ja tohutud geeniused. “Kas ikka paberist numbreid ei saaks kirjutada, noh et panete allkirja alla ja siis üks paber mulle ja teise panete sinna numbri juurde?” “Kas lambi/kella/tulekustuti/laua külge/riiulisse ei saaks panna riideid?” “Kui ma jopest pambu kokku keerutan ja rihmaga kinni seon, kas ma võiks ta siis kotina hoiule anda?” “Pane sinna ükskõik kuhu, mina ise vastutan, päriselt.”

Kui te nüüd lubate, siis mina olen väsinud ja lähen magama. Kaalun tõsiselt, et kas ma julgen enam minna sinna appi, kui inimesed on lihtlabaselt nahaalsed ja/või kurjad minuga. 😦

hunnik nummit.

See lugu. Ja see.

Täna õhtul lähen Krahli garderoobi veits tööle, kui pärast peo lõppu on soovi hängida näiteks levikas vms. siis palun lahkesti teada anda oma soovist, jaa. 😀

Aga muidu on kõik ju üsna fine, ei?

et kui tööjuures NII igav on…

…siis et oleks Teil tibukestel jälle lugeda ja irvitada midagi… here goes… 🙂

Mul vist siin septembri algul sai järjekordne aastake aegajalt.masendav.com’is blogimist täis. Aga päriselt-päriselt olen ma bloginud nii kaua, et endal on ka jube. Nii jube piinlik, et isegi ei mäleta, millal see olla võis, kui Ants mulle proges mingi supertruper liidese ja php ja kõik asjad… Ma võisin siis vist olla põhikooli lõpus äkki? No küll see aeg ikka veereb kiiresti, eks ole. 🙂 Aga lõppu, näed, ei paista veel! Ikka on vaja veel aeg-ajalt masendav olla virtuaalselt ja nutta ja halada ja odavat kiunu veebi paisata. 😛

Kodusetohtri rubriigis täna: kui kallal on kõhugripp, siis 5-7 lopediumi-tabletti ja 6 söetabletti ei aita. Samas proovida ju võib. Lisaks võib proovida veel ka võtta pitsi rummi või džinni. Juua ära umbes pool liitrit borjomi/värska vett. Võib ka mustikamoosi kühveldada lusikatega sisse ja võib riisiputru süüa. Kõhutõbi aga läheb sellest kõigest hoolimata üle alles siis, kui ise tahab.

Alati & eranditult alati tekivad plaanid nendeks õhtuteks, kui oled end juba ära lubanud kuskile üritusele-seltskonda või oled iseendale lubanud, et lähed koju, viskad jalad seinale ja ei liiguta lillegi. Siis tekivad dilemmad…. vahel õnnestub ääri-veeri ka mõlemad plaanid ellu viia, täna aga jäi napilt nii, et ühest plaanist realiseerus 0,5 ja teised plaanid lendasid üldse vastu taevast. Jannot näha oli muidugi ääretult ja vaieldamatult tore, aga Maretit oleks ju ka näha tahtnud ja blondiine pole nii ammu näinud ja Tiigrikutsut ka pole tervelt päev otsa juba näinud, maivõi. ;P

Kui Liis 20 minutit pärast harjutustunni algust klassi hiilis, vaatas õppejõud härra assistent teda etteheitva pilguga ja ütles, et “vabandust, et ma liiga vara alustasin”. Aga ma ju käisin küüntehoolduses ja küüned tehti nii ilusaks ja minu süü pole, et bussid nii tobedatel aegadel ja pahasti ja valesti käivad… ;D

Sellesmõttes olgu kohe öeldud, et kui keegi kahtleb veel, kuhu minna juuksurisse või küünetehniku juurde, siis mina soovitan nüüd äärmiselt soojalt küll “Katrin & Eike Ilusalongi”, mis asub Vabaduse pst. 128, on avatud E-R 10.00-19.00 ja mille kontakttelefon on 545 20 000.

Ja kõige tagatipuks tuleb mul kohevarsti nüüd sünnipäev, kakskendkaks – viimne taks… esmaspäevast võib mu siis vist ametlikult maha kanda… nii umbes neljaks aastaks, kuni tuleb kakskendkuus – lootus uus. 😛