Hanna blogist leidsin (ja sain kummalisel kombel sama tulemuse ka):

Ma lähen endiselt ähmi täis ja olen lapsikult õnnelik, kui mõni XS või 34 suuruses rõivaese mulle selga/jalga sobib. Kangesti oleks trenni vaja, sest kuigi kaalu peale astudes see numbrike nii väga silma ei kriibi, siis vormist väljas võrdlemisi pekikuubik olen ma sellegipoolest. Mis siis, et väiksemat sorti (mitte-nii-kaalukas) pekikuubik. Sügisest tuleb võtta end kätte ja lisaks ülikoolile, tööle (hoian kõiki pöidlaid ja varbaid, et mul õnnestub neid kahte korraga käsile võtta ja ma ka korralikult hakkama saan) ja sõidutundidele ka trenni end vedada. Aga kas bodypump või jõusaal? Või hoopis tšikkidega tantsutrenni? Kas peaks äkki endale jalgratta ostma? Mul on vähem kui kuu aja pärast sünnipäev, elu teeb ju ometi oma korrektuure ja gravitatsioon ka oma halastamatut tööd. :S

Aga muidu on kõik ikka veel ääretult nummi. Minu Tiigrikutsu on üks parimaid asju, mis minuga juhtunud on, noh. ;* Ootusärevus on sees magistrantuuri eel, sõidutundidega tahaks hakata jälle võimalikult ruttu pihta, et mitte jääda maailma viimaseks ilma lubadeta inimeseks ja töö osas olen ka veel lootusrikas isegi et.

Ainus ja kusjuures hästi järele mõeldes tõesti üksainuke asi mis mind veidi mõnikord häirib on see, et… ma olen eluaeg olnud ju nii-öelda kius ja mõnevõrra mürgine-sarkastiline ja kaksipidi mõistetava ütlemisega. Ja nüüd, kui minust on saanud tibustunud kodukass, pole ma enam üldse nii terava keele ja küünistega, vaid hoopis leebem ja õrnem, aga kui ma üritangi midagi siiralt ilusti ja hästi ja tunnustavalt öelda, siis võetakse seda iseenesestmõistetavalt pilkamise ja hukkamõistmisena. Ma ei ole tegelikult nii paha tüdruk ju.