Kui igatsust peal ei oleks, võiks täitsa rahul olla asjade seisuga. Äärmiselt kurjakuulutav värin on hinges esmaspäevase magistrantuuri-vestluse pärast, aga eks näis, mõtlen välja, kuidas neid härrasmehi ära võluda arvama, et ma olen äärmiselt pädev ja hea valik magistriõppesse. 😛
Et ma ei olnud nõus rulluisutama, aga igavust peletada tahtsin siiski, läksime noorhärra Oliveriga kinno. Et i-le täppi saada (ehk tervet komplekti nähtud), siis Grindhouse: Planet Terror’it vaatama. Mr. Tarantino jalafetiš lõi Rodrigueze filmis rohkem välja kui Deathproofis, halloo?! Ja liharebimist ja läga ja verd oli Rodriguezel nii palju, et lõpuks muutus see juba üheülbaliseks, Tarantinol oli vähemalt stiilne liharebimine (see üks jalg mis autoaknast väljas oli, noh… see jääb meelde!). Aga in general üsna tüüpiline värk, aga jätkuvalt lahe. Umbes nagu Linnateater, et võivad teha head või halba, aga ikka on lahe, vaikimisi või nii. ;p
Note to self: odav vein ei ole hea mõte.
Ja saate lõpuks küsimus suurele ringile: millal on õige aeg? Kas selle hetke tunneb ära, või käibki kõik lihtsalt õnnemängulaadselt huupi, kogemata ja nii kuidas välja kukub parajasti?
