A fakt on nagu see ikkagi, et kui Sa oled õnnelik, siis Sa siia ei kirjuta, sest Sa oled liiga hõivatud iga hetke nautimise ja iga hingetõmbe otsast lõpuni põhjalikult hingamisega. Noh, et äkki saab läbi kõik see toredus ja siis on ilge jama, eks. Ja tõenäoliselt on see esimene kord, kui ma juba ette ei põe teemal “ah, ära muretse, see läheb mööda ja masendus ja nõmedus võtab peatselt aset”. Vot ei põe ja kõik. Jah, raudselt saab see ilus aeg läbi, aga küllap ma muretsen selle pärast siis. Praegu näiteks on peal meelinüristav igatsus, sest peab tervelt poolteist päeva lahus olema. Üsna piinlik, onju. 🙂
Tõenäoliselt ei tohiks sellest kirjutada ka, et muidu sõnud ära äkki või nii. Eks me näe siis. Just can’t get enough…
Senistest arengutest: geelküüned lasin panna endale (no ja prantsuse maniküür on ikkagi ainuõige võimalus üldse küünte puhul, noh) ja olen (olude sunnil) hakanud süüa tegema ja see on üsna põnev isegi et. 🙂 Minust võib nii äkki isegi asja saada, kui jaanipäeva külm ära ei võta? :p
