Mul on tselluliit. Ja ma ikka istun üks-jalg-üle-põlve ja magan külje peal edasi, kuigi see tselluliidi moodustumisele kaasa aitab. Ja liitrite kaupa vee joomist ka ilmselt kunagi ära ei õpi.
Ma kannan musta, sest see on optiliselt salendav, or so they say. Jah, nagu need miljonid teisedki, ma arvan, et ma olen paks. Ja selle asemel, et sellest motivatsiooni ammutada ja midagi tervislikku selles suunas ette võtta, ma pigem kannan “optiliselt salendavaid” riideid ja vist lihtsalt ootan, et see niisama ära läheks. Jah, tean et ei lähe.
Ma ei naerata eriti piltidel, sest mulle ei meeldi mu naeratus. Mõnel tüdrukul on oma nii-öelda firmanägu, mida avastad neil igal pildil ees olevat. Võib-olla mul polegi “head ja fotogeenilist” nurka. Igal juhul pole ma seda leidnud. Seda, et “naerata tihti, sest ei taha ju et härra Õige Sind esimest korda silmates mossitavana näeks” tean ka, aga no ei õnnestu. Oma järgmisest nädalast algava töölaadse asja jaoks pean aga naeratamise ära õppima. Usutavalt, loodetavasti.
Mul on keskendumisraskused. Selles mõttes, et ma ei tea, kuidas õppida õppima? Ma loen konspekti miljon korda ja kirjutan nii arvutisse kui käsitsi asju välja, aga miski ei toimi. Ja mul on nii kahju, sest tegelikult huvitab see mind ju väga. Ma ei saa aru, miks see kõik mulle siis ometi pähe ei taha jääda? 😦
I’m just too easy. Kui minuga tullakse rääkima, siis ma olen totaalselt preili Talkative, aga ma ise küll ei oska enam inimestega kontakti otsida. Ma vist hakkan vanaks jääma. Orkutis ‘sõbraks’ suutsin lisada küll, aga et julgeks edasi vestlust arendada – no ei! 🙂 Ta on liiga tark ja edukas minu jaoks. Niivõrd erinev ja nii minu liigast väljas, et me mängime lausa erinevatel spordialadel, ma arvan.
Jah, teil on õigus:
