what god wants – god gets, god help us all…

Täna on 13. ja reede. Siiani on enam-vähem, aga päev pole veel mõistagi kaugeltki läbi. Õhtu on alles poisike.

Viimased päevad on möödunud jubekohutavaltväga kiiresti. Kolmapäevane etendus (minu elu 2. etendus) oli natuke uimps muidugi, aga lapsed naersid ja paistis, et jäid rahule. Ainus kes rahule ei jäänud, oli lavastaja ja natuke saime sugeda, aga see polnud ju meie süü, et 2 kuud ei saanuda vahepeal proovi teha. Etendusejärgse pingelangu veetsin umbes 4 kokteili seltsis ja juba pool kaksteist tundus kõige õigem mõte minna koju. 😀
Neljapäeva hommikul oli ju vaja ilus ja viisakas olla kell 12 Lounge Kaheksas, kus mul oli selline vabamas vormis vestluse-laadne tööintervjuu, mille käigus ma jõudsin isegi oma esialgse ‘jah’-sõna anda, et saada koolitust veidi ja proovida, kas minust oleks Carolina Herrera ja Paco Rabanne’i parfüümikonsultanti. 🙂 212 Sexy on h-e-a! :p
Kaheksast vudisin kiirelt kooli, lahendasin nobedalt oma lühiste ülesande ära ja läksin ajasin veidi TTÜ aulas toimunud messil Justiniga juttu, kes muuseas pärast esimest pilku mulle nentis, et “so you’re a goth now?“. 🙂 Ja ma ei ole tegelikult mingi gooti, päriselt ka. Kell 16 pidas kodanik EE tehnikadirektor isiklikult meile loengu…
Õhtul oli ju teatriseltskonnaga kell 19 Draamateatris “Kõik armastavad…” viimase etenduse vaatamine plaanis. Jõudsin ka ilusti. Jõudsin isegi nii hästi, et seal oodates kohtasin Siimu, igasuguseid noori trendiinimesi ja ka härra Martin Milli, kes väikese kõhkluse peale mu ikkagi ära tundis. 🙂 Kõik on hästi, selgus, ja seda on ometigi ju tore kuulda.

Etendusest endast? Noh… Peeter Oja ei ole enam kellegi näitleja vaid ainult ärapanija. Diktsioon oli null sellel härral, tõesõna. Ja nagu teisedki ühest suust kinnitasid, et misanstseenid olid tuimad, liikumine oli igav ja igasugused suhteliinid jäid selgeks mängimata. Ühte ja sama nalja (no see oli vähemalt päris lahe nali) kedrati kõik 2 tundi ja 10 minutit. Võib-olla on no99 ja von krahl mu ära hellitanud, aga see oli tõesõna igav etendus, isegi kui laval oli päris kass ja sai pauku ja lammutustöid. Ja kas proua Merle Palmiste pidigi niivõrd litsakas olema? Ja Maria Klenskaja nii elutu? Kurb! “Võtame kõikide heade meeste terviseks. Ja halbade ka.” ja “Mehed hindavad kolme asja: pikki ripsmeid, suuri tisse ja toitu. Head toitu.” ja siis see, et kõik inimesed ja asjad “hingelised” olid, olidki justnagu ainsad vahvad kohad. Tõesti, ma juba ootan, et meie Teoteatri trupp sellega mai lõpus välja tuleks, nii põnev! 🙂

Täna hommikul kripskraps Vana-Kalamaja tänavale, asjad ja inimesed jaotada laiali autode vahel (mina muidugi libistasin end leebelt Märdi kõrvale Land Roverisse (njäm!!) istuma) ja tee Turbasse sai alguse. Turba kultuurimajas saime maha 13&reede kohta jumala okei etendusega (kuigi lohe kummid läksid sassi ja teksti jäi vahelt ära ja liikumine oli tagurpidi)!

Nüüd… nüüd oleks vaja natuke süüa, natuke end korda sättida ja siis Von Krahli garderoobi Alfiele appi. Stereo ÖÖ tundub muidugi absoluutselt mitteminumuusikamaitsejärgi pidu olevat, aga eks näis, ehk üllatun meeldivalt? 🙂

järjekordne, seeriast “liisi-lood”.

ﻞ says (1:35):
http://www.myspace.com/ratatatmusic
ﻞ says (1:35):
sulle väike unelaul
ﻞ says (1:35):
võta sealt lugu “wildcat”
ﻞ says (1:35):
väga Sina

ja siis veel:

[9:18:38] ***: http://sinfest.net/comikaze/comics/2007-04-10.gif << is that you or what? 😛

aga vähemalt öeldi, et ma näen hea välja. tuju ka ainult näeb hea välja. :)

Glehni loss -> Von Krahl -> NoKu -> Hell Hunt -> Levi’st väljas -> kodu. Vahepeal jõudis natuke tantsida, natuke tutvuda ja natuke täitsa müstilisi inimesi kohata (näiteks miljontuhat tuttavat Glehni lossis Pauli 25. juubelit tähistamas, Kassu, Tanel, Andres ja Oke ja Illimar ja Roland krahlis ja KaarelKaarelMidaSateed ja Sass NoKus ja Levikas olid Siim ja Merje ja Marek.. näiteks)… Aitäh Eglele, kes oli tupsununnu ja ajas mind ikkagi kodust välja Glehni, muah;* kohv ja šokolaad Sinujuures siis A.S.A.P.! 🙂 Ja Priidule aitäh, kes vuras oma kifti Honda nurrudes minuga täitsa niisama Von Krahli juurde ja siis ise tagasi Mustamäele. Ja Alfiele aitäh, et ma üldse Krahli jõudsin ja sisse sain. 😉

No nüüd te jälle ütlete, et “ah, Liis kirjutab ainult pidutsemisest ja joomisest”. Oijah… tähendab, väga armas oli muidugi Imre ja Arno meeleheitlik püüd mind purju joota, aga hästi ei õnnestunud. Ja oma teaduskonnakaaslastel peab, kuram, silma peal hoidma rohkem, mingisugune täiesti randomly paariks-loe mäng käib vist neil, sest alates viimasest korrast pole no peaaegu ühtegi paari alles, kõik on puha ümber grupeerunud ja mõni on täitsa uus ka mänguga liitunud. Ju on lantimise protsessi optimeeritud ja leitud, et nii ongi kõige parem mõte. 🙂 Mina ainult vaatasin ja imestasin. Paul on suurekaliibrilise sõpruskonnaga kutt igatahes, ja pidu oli karm. Nagu korteriläbu, ainult et lossis. Ja live-bändidega. Ja nonstop-otseülekannetega peosaalist lossi igasse otsa. Ja pikkade laudade ja rahvamassidega ja…

Head ööd. Ma vist olen ka selline, et luban, et “helistan, kui ….” ja siis ei helista lõpuks ikkagi, aga ma ei usu et alati ja et alati ühe ja sama inimesega. Kas ma peaks siit nüüd miskit vihjet välja lugema või? Täiskasvanute mängud…

triitsepsbiitseps ja muu värk, ehk kuidas Liis jälle bodypumpis käis ja pärast Hollywoodigi sattus.

Survival of the fittest…

Et järjepidevuse mõttes siis, trennis oli esmaspäeval kiftim kui neljapäeval! Enn oli lahedam kui Ene. Ja noh, neljapäeval ma pidin üksi ka olema, sest Katrin ei jõudnud Tallinnasse varem. Lisaks kõigele – saal oli ülemüüdud (miski 6 inimest rohkem kui saalis ette nähtud) nii et ühte harjutust ma ei saanudki teha, sest muidu ma oleks ühelt poolt ühe tibi kangi ja teiselt poolt teise tibi põlve nüginud, aga seda, et nad märkaks, et ma lihtsalt istun seal ja liiguks eest ära – seda ei olnud. Kurb. Aga uus ja kena adidase top täitsa õigustas ennast ja 23kroonine hiiglaslik mingist naljakast materjalist only-kott, mille ma spordikotiks tituleerisin ka, niisama. 🙂

Blondiin, punapea ja Tallinna ööelu

No ja kui ma trennist koju jõudsin, ise jumala surnt, siis tahtis Margery, et ma temaga Hollywoodi läheks uuno rockdapartyle ja kodanik Tannu uut singlit-videot tsekkima. Me siis läksimegi. Väikese Guitar Safari-kõrvalepõikega. Ja Hollywoodi sisenesime probleemivabalt 2 korda tasuta, põhimõtte pärast. Ja kui õhtu otsa juua ainult energiajooki ja muud alkoholivaba, siis täitsa uduseks joonud inimesed Hollywoodis kujutavad endast päris õudset loomaaeda. Ja luksuv härrasmees telefoni teises otsas, kes oma kodutrepist üles ei oska minna, on ka huvitav ajaviide. Kuuldemäng missugune. 🙂

Stigile ja Margeryle aitäh kutsumast, tupsunupsud olete. ;* Vabalt tulen teile sinna 300 meetri kaugusele külla! ;D

See, keda kotitakse, peab siis ikka ise luuser olema küll

Nafta! ver. 1.2. käisin vaatamas teisipäeval No99 teatris ja väga äge oli. 🙂 “Juhhuijaa” on nakkav ja “ilma autota keppi ei saa” kõlab ju täiesti loogiliselt. Lisaks oli Mirtel Pohla ikka väga lahe ja need meesnäitlejad muidugi ka kõik, kuigi vahel (no ise nad olid selles süüdi) avastasin ma end mitte neile otsa vaatamast, vaid kuskile mujale, no sinna, mis silma torkas või väljapaistvam oli. On siis vaja aluspesus (mõnda aega ka isegi lihtsalt sokkide väel) mööda lava ringi siblida või kleidis ringi hõljuda? 🙂 Ma ei ütle, et kole oleks olnud. Väga ilus oli. ;p Need tantsud-laulud ja see tekst kõik kokku igatahes tekitavad respekti küll kõigi osatäitjate suhtes. Olgu-olgu, see etendus polnud muidugi eriti poliitiliselt ega teaduslikult korrektne, selles mõttes ega ta ilmselt sellele pretendeerinudki, vaid püüdis ligilähedaselt “asjale” “pihta saada” ja (nagu nad ise väga tabavalt nimetavad) – ohumuusikalina – oli see suurepärane! 🙂

tõmba kõht sisse, paks

Kuna poisid Läänemaal sellega hakkama ei saanud – fäänsi sakiline nuga oli ja kõik puha, aga mida polnud olid pajutibud, kes ilmselt pugesid peitu või olid tee kõrvalt lihtsalt kõik ära viidud juba – siis tõi ema täna mulle ise metsast pajutibusid. Nüüd piiluvad nad aknalaualt mind. 🙂

Ma tean, et ma lähen sinna trenni homme vastumeelselt. Ma tean, et ma lähen sinna. Ma ju pean, ma lubasin. Kõik need tibid, kes seal on.. selleks ma ju lähengi sinna, et nendesuguseks saada ja seda ei juhtu, kui ma trennis käima ei hakka. Ja siis keegi ei pea mulle enam ütlema, et “tõmba kõht sisse”. No ja see ühekordne külastus 150.- on küll.. noh, kirves, aga edaspidi see 10x kaart tuleb kokkuvõttes odavam ja… kuidagi peab ju vormi saama, jumal küll. Kui trenniprobleem tänu Katrinile lahendatud saab ja võib-olla ka näiteks Sigmariga rattaga sõitma lähen millalgi, siis jääb üle ainult mure, et kuidas kurat küll magusast loobuda ja korralikult (s.t. tervislikult) sööma hakata ja mitte nii kuidas juhtub ja seda mis kätte jääb?! 😦
Miks on nii, et magusad asjad on palju odavamad kui suhkruvabad asjad? Ja miks on trennis käimine palju kallim kui kinos lösutamine? Ah? Miskit on mäda Taani riigis, ütleks Hamlet selle peale.

edit: Teate küll, kuidas mõni lugu teinekord mõne inimesega seostub? Mulle öeldi täna igatahes, et mind meenutavat selline lugu. Nunnu. 🙂 Kunagi oli rohi rohelisem ja…

kui ise midagi ei tee, siis midagi ei juhtu ka. minu puhul lihtsalt ei juhtu. kunagi.

Igasuguseid asju avastab ikka. Dialoog on edu alus, mhmh. 😀
Reedel algas seiklus Islandis kell 20-23 oleva Happy Hour’iga, mida kuritarvitati ikka hoogsalt… ja mingil ajahetkel uurisime, mida kujutab endast uus ja peatselt avatav Lounge UpUp ja siseinfona võib vabalt öelda, et väga lahe koht on. Kodanik Sass “Ecstatic” Krjukov mängis väga head muusikat ja mojito oli pärast suhkrusiirupi lisamist palju parem. Kui Matthias avastas, et ma joon energiajooki puhtalt ja üldse mitte rummiga, muutus ta väga tõsiseks, võttis mu joogi ja tuli 2 minuti pärast tagasi, rummiga energiajoogiga. 🙂 Igatahes jõudsime me veel ka Moskvasse, kus diskohittide asemel lasti räppi (50cent ja A-rühm – disko missugune?!) ja kus Andres suutis kaardimaksete süsteemi kuskile pimedasse kohta sügavale ära kaotada, nii et see igatahes peale teda enam ei töötanud. 😀 Nii, ja loogika ütleb, et kui Moskvas juba tuled põlema pannakse, et siis on hea mõte takso tellida ja koju minna, eks ole? Mida meie tegime, läksime Levi’st Välja muidugi. Oma sünnipäevalt põgenenud Liina oli seal, oma sünnipäeva eelpidu pidavad Hannes ja Antero ja täitsa joviaalses meeleolus Jaan-Laur ka. No kui Sa ei ole sattunud “leevikesse” umbes pool aastat, siis näha mingi miljonit tuttavat on ikka üllatav küll. Tsirkus ja hullumaja puhvet. Korraga!

Põhimõtteliselt siuhsäuh Läänemaad vallutada 4 auto ja umbes 14 inimesega oli minu jaoks esmakordne, aga päris valutu kogemus. Suurte poiste mänguasjadena olid muidugi olemas GPS ja Regio kaardiga läpakas ja raadiosaatjad, et autod saaksid omavahel ühendust pidada! Nalja igatahes sai. Ja õhtul, noh.. sip-sip Antero sünnipäevale klubisse “Võit”, kus oli kohe hästi mitu tuttavaid inimesi. Boonuseks veel kringel. Ja kirsiks kringli ja tuttavate toredate inimeste peal oli Jesper, kes mängis lihtsalt maailma kõige sheffima hausiseti, noh. 🙂 Ja et reedel taksokogemus pigem taksošokk oli, siis oli Allan nii kena ja tõi mu koju ära, nii et ma ei pidanud kuskil taksoga susserdama, aitäh!

Kahju, et 2 sünnipäeva jäid külastamata ja preilid blondiinid ka täitsa unarusse… aga ma loodan, et ma näen teid kõiki ka ikka… varsti.. ja võimalikult ruttu! 🙂