what god wants – god gets, god help us all…

Täna on 13. ja reede. Siiani on enam-vähem, aga päev pole veel mõistagi kaugeltki läbi. Õhtu on alles poisike.

Viimased päevad on möödunud jubekohutavaltväga kiiresti. Kolmapäevane etendus (minu elu 2. etendus) oli natuke uimps muidugi, aga lapsed naersid ja paistis, et jäid rahule. Ainus kes rahule ei jäänud, oli lavastaja ja natuke saime sugeda, aga see polnud ju meie süü, et 2 kuud ei saanuda vahepeal proovi teha. Etendusejärgse pingelangu veetsin umbes 4 kokteili seltsis ja juba pool kaksteist tundus kõige õigem mõte minna koju. 😀
Neljapäeva hommikul oli ju vaja ilus ja viisakas olla kell 12 Lounge Kaheksas, kus mul oli selline vabamas vormis vestluse-laadne tööintervjuu, mille käigus ma jõudsin isegi oma esialgse ‘jah’-sõna anda, et saada koolitust veidi ja proovida, kas minust oleks Carolina Herrera ja Paco Rabanne’i parfüümikonsultanti. 🙂 212 Sexy on h-e-a! :p
Kaheksast vudisin kiirelt kooli, lahendasin nobedalt oma lühiste ülesande ära ja läksin ajasin veidi TTÜ aulas toimunud messil Justiniga juttu, kes muuseas pärast esimest pilku mulle nentis, et “so you’re a goth now?“. 🙂 Ja ma ei ole tegelikult mingi gooti, päriselt ka. Kell 16 pidas kodanik EE tehnikadirektor isiklikult meile loengu…
Õhtul oli ju teatriseltskonnaga kell 19 Draamateatris “Kõik armastavad…” viimase etenduse vaatamine plaanis. Jõudsin ka ilusti. Jõudsin isegi nii hästi, et seal oodates kohtasin Siimu, igasuguseid noori trendiinimesi ja ka härra Martin Milli, kes väikese kõhkluse peale mu ikkagi ära tundis. 🙂 Kõik on hästi, selgus, ja seda on ometigi ju tore kuulda.

Etendusest endast? Noh… Peeter Oja ei ole enam kellegi näitleja vaid ainult ärapanija. Diktsioon oli null sellel härral, tõesõna. Ja nagu teisedki ühest suust kinnitasid, et misanstseenid olid tuimad, liikumine oli igav ja igasugused suhteliinid jäid selgeks mängimata. Ühte ja sama nalja (no see oli vähemalt päris lahe nali) kedrati kõik 2 tundi ja 10 minutit. Võib-olla on no99 ja von krahl mu ära hellitanud, aga see oli tõesõna igav etendus, isegi kui laval oli päris kass ja sai pauku ja lammutustöid. Ja kas proua Merle Palmiste pidigi niivõrd litsakas olema? Ja Maria Klenskaja nii elutu? Kurb! “Võtame kõikide heade meeste terviseks. Ja halbade ka.” ja “Mehed hindavad kolme asja: pikki ripsmeid, suuri tisse ja toitu. Head toitu.” ja siis see, et kõik inimesed ja asjad “hingelised” olid, olidki justnagu ainsad vahvad kohad. Tõesti, ma juba ootan, et meie Teoteatri trupp sellega mai lõpus välja tuleks, nii põnev! 🙂

Täna hommikul kripskraps Vana-Kalamaja tänavale, asjad ja inimesed jaotada laiali autode vahel (mina muidugi libistasin end leebelt Märdi kõrvale Land Roverisse (njäm!!) istuma) ja tee Turbasse sai alguse. Turba kultuurimajas saime maha 13&reede kohta jumala okei etendusega (kuigi lohe kummid läksid sassi ja teksti jäi vahelt ära ja liikumine oli tagurpidi)!

Nüüd… nüüd oleks vaja natuke süüa, natuke end korda sättida ja siis Von Krahli garderoobi Alfiele appi. Stereo ÖÖ tundub muidugi absoluutselt mitteminumuusikamaitsejärgi pidu olevat, aga eks näis, ehk üllatun meeldivalt? 🙂

Advertisements

One response to “what god wants – god gets, god help us all…

  1. JOPTV…. ja üks mu leivanumbri tükk jäigi mul nägemata.

    Mäletatavasti olin ma ainus kaine inimene, keda lubati ülitugevate haisudega pulka seinast tirima (see käru pauk, eks).

    16-~21’ni on ju pikkkkk aeg – selle aja sees juhtus nii mõndagi 🙂

Tell me about it :)

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: