Tähelepanekuid:

1. Päikeseprillid (ilma kaitsva koti või karbita) leiavad käekotis alati võtmed üles ja hoiavad hästi kokku. Et oleks kindlasti kriimud peal.

2. Garderoobis on ainult ühel juhul kümnest noormees see, kes tõtakalt ütleb, et “võib küll riided ühele numbrile kokku panna”, ja üheksal juhul kümnest on selleks tütarlaps, kes palub riided kokku panna. 😉 Teatavasti tähendab riiete eraldi garderoobi panek seda, et noh.. võidakse erineval ajal lahkuda. 🙂 Tütarlapsed on ikka nii armsalt kiivalt alalhoidlikud. Õige ka!

3. Ma ei saa absoluutselt aru, millest see naisterahvas laulab, aga see on kohutavalt ilus (kui sellist oksüümoroni siinkohal kasutada tohib).

4. Neljandaks siin lisaks, et hullupööra kahju on tegelikult, et laupäevaõhtul BonBoni sisse smugeldada end ei õnnestunud. Jànus Roberti nägemine on nüüd nagu Püha Graal või umbes nii. Väga ahvatlev. Aga teisalt – mida ma siis ometi peale hakkaks, kui ta ära nähtud on? Peaasi, et igav ei oleks, eks. 🙂

Advertisements

ja mida kõike me vihmase ilmaga teeksime…

Palun vabandust, aga peatage maailm – ma tahan maha minna.

Oh someday I know
someone will look into my eyes
and say, “Hello, you’re my very special kitten,”
So if you rescue me,
I’ll never have to be alone again

Täna ei ole hea päev. Õhtuks rakendati mind kusjuures ka Glehni lossi garderoobi Patarei peo ajal natukeseks tööle, noh, omad inimesed ikkagi korraldavad, ega ma siis vaidlema ei hakanud. Passin oma nõutud pool tundi ära, organiseerin Justini ja ta sõbrad sisse ja siis võib vast selle päevaks lugeda.

et siis…?

# says (0:36):
armas pilt
# says (0:36):
btw
njäu-big-silence says (0:36):
aitäh:)
# says (0:36):
selliste piltidega saad sa kindlalt mehele 🙂
njäu-big-silence says (0:36):
i wish
# says (0:37):
sure u will

kõnealune pilt:

pariisipuhkekyla

elu on selline (miinus roosad prillid)

Miks on kergem puhuda suurt ja roosat, ümarat mulli ning käia nagu kass ümber palava pudru (puder oleks siis näiteks andeks palumine või tõe välja ladumine), kui et seista silmitsi faktidega? Äärmiselt ebaviisakas on ju teist inimest hoida meelega teadmatuses, selle asemel et lasta sel kodanikul “aktsepteerida ning edasi liikuda”? 🙂
Ei saa öelda jällegi, et elu lihtne oleks. Eks ma siis jätan selle faktide kuulmise vahele ja aktsepteerin ja liigun edasi iseseisvalt – saab kiiremini. Kaua võib kellegi järele üldse oodata? Jahjah, mõni romantilisemal tuulel olija kindlasti terve eluaeg, aga tänapäeva kiire elutempo juures ei saa rüütellikeks žestideks ja printsessimängudeks eriti aega võtta ju, rong läheb nii kiirelt ees ära, et inimene võib isegi rongijaamast maha jääda sedasi.

c'est la vie.

võrdlemisi tühi tunne on sees. kurb.

Eks ole, te usute, et mul oli tegelikult vahelduseks isegi täiesti okei mõttekäik välja arendatud ja oleksin selle siia kindla peale lühidalt ja tabavalt kirja pannud ja hästi palju kommentaare ja arutlusi esile kutsunud? No igal juhul läks see mul meelest ära. Selle asemel kirjutan nagu ikka, nuttu ja hala ja kus ma käisin ja keda nägin. 🙂

Kuna energeetika arengu plaanimise harjutus jäi ära, siis võtsin endale pool tundi lisaks kodus ringi uimerdamist (juhuu!). Siis läksin kooli, sest arvasin, et Katrin on juba seal, aga keda polnud – oli Katrin, vaesekesel läks lõpuks vist päev otsa arstide järele ootamise nahka. 😦 Ma ei lasknud sellest end häirida ja lobisesin peamiselt niisama Anu ja Rita ja teistega. 🙂 Hüva, olin asjalik ka – kuna TTÜ rektoril Peep Sürjel on juhtumisi täna sünnipäev, kutsus Alar mind endaga kaasa teda õnnitlema, sest ma olevat “nii üles löödud”. 🙂 Nii siis saingi koolivennaga (rektor ja õppeprorektor Jakob Kübarsepp on mõlemad reaalikad!) kokku lüüa ja ‘head uut aastat’ soovida. Revisjon ja juhatus sedasi koos – idee meeldis Heikile (kes nüüd, tubli ja asjalik nagu ta on, on lihtsast ÜE juhatuse esimehest ja EÜLi esimehest saanud tööle TTÜ rektoraati) igatahes väga. 🙂 Pärast esindusliku funktsiooni täitmist olime veel veidi asjalikud ja pidasime kiirelt maha juhatuse ja revisjonikomisjoni kohtumise. Pooled asjad jäid nagunii rääkimata, aga see selleks. Küll nädalavahetusel Pariisis jõuab. 😀

Kell 19 oli aga dinner & drinks ette nähtud Antsuga, keda sadamiljontuhat aastat umbes näinud ei olnud (ja ma üldse ei liialda kusjuures!). Väga vahvas restoranis “basiilik”. Ise ka ei uskunud, kui sain teada, et see limonaadinimelise maja esimesel korrusel asub, aga see oli tõesõna kena interjööri ja heade toitude (vähemalt Caesari salat tuunikalaga ja Mascarpone creme brulé mustikatega, mida mina tarbisin, olid head) ja kesklinna kohta täitsa tavapäraste hindadega kohake. 🙂

Mismõttes 04.20 äratus? Selles mõttes, et homme on kursakaaslastega Loviisa tuumajaama külastus plaanis Soomes. Ja laupäeval siis Pariisi (loe: väikesesse Pariisi külakesse, mis asub paarkümmend kilomeetrit Siberi külast, Eestis.) üliõpilasesinduse uute liikmete väljasõidule kaasa. Muidugi peab revisjon silma peal hoidma toimuval, kuniks neid volitusi meile veel on. ;p

Pidutsege siis reedel minu eest ka. 

Kaks meesterahvast, tütarlaps ja eelarvamus.

Esimene:

#1: sa pole IKKA veel suhet loonud? 🙂
njäu-big-silence: ei
njäu-big-silence: pidin või?
#1: oled sa haige olnud?
njäu-big-silence: ei
#1: hm
njäu-big-silence: aga ma olen trennis käinud ja teatrietenduses mänginud ja koolis käinud ja tööd teinud natuke ja tööintervjuul käinud ja maganud iga võimaliku vaba hetke:^)
#1: väga…
#1: kuidas öelda
#1: tubli
njäu-big-silence: ironiseerid?
#1: ei, üldse mitte
#1: joonud ei ole?
njäu-big-silence: kui palju on joomine? ma ütleks, et ei ole.
njäu-big-silence: see nädalavahetus näiteks möödus reedel 2 kokteili ja laupäeval 1 klaas veini
#1: 🙂

Teine:

#2: sa täiesti meestevaba siis? :-O
njäu-big-silence: jes
#2: imelik
njäu-big-silence: irw
njäu-big-silence: Sa pole üldse esimene, kes imeks paneb seda
njäu-big-silence: kodanik küsis mult, et kas ma olen haige olnud või joonud vahepeal äkki
njäu-big-silence: 😛
#2: mis blokid siis 😛
#2: sa tead ise ka, et ei oska olla ilma et ei oleks kellegisse armunud 😀
njäu-big-silence: noh
njäu-big-silence: aga näe nii on

Halloo? Kuulge ma ei ütle selle peale midagi. 🙂 Go figure, eks. Hoopis endanimelise loo (millest täna muuseas esimest korda kuulsin, ma siiani arvasin, et mul on nii mõttetu nimi, et sellest ei tehta lugusid – eks seegi ole ju cover tegelikult, aga ikkagi!) jätan siia:

kutupiilu

Käed on läbi ja jalad on läbi, kõik on läbi! 😀 Aga Enn on vahva! Ma arvan, et kui saaks, siis ainult tema trennis käikski. Või noh, ma vaatan, äkki saabki – esmaspäeviti siis bodypump ja neljapäeviti ride&pump oleks siis see võimalus, eks näis kuidas kujuneb. Kõigepealt oleks tarvis homne päev üle elada ja kolmapäevaõhtul end kokku võtta et jälle minna! 🙂

Üldiselt ma ütlen kogu selle dieedist-ja-treeningust-rääkimise sagenemise peale, et – suvehooaeg tuleb! Viimased paar kuud on jäänud, et end vormi saada ja muidugi on see preilidel-prouadel rohkem (või häälekamalt? et äkki siis mõjub paremini?) mõttes kui piparkoogi-ja-praehooajal talvel. Ja miks me tahame rannahooajal fit ning mitte lõtv olla? Mhmh, see et “siis on mul endal hea tunne” on ju muidugi v. nunnu suitsukate, aga tegelikult lisaks sellele, et enesehinnang on siis kõrgem, on ju fit body way-way erutavam kui lõtv” ja nii ongi. Küllap meesterahvad teavad, mis naistele hea on…

Tänane õhtu ajas nunnumeetri täiega punasesse igatahes!

Kiireks läks, aga Raekoja kella alla, kus reeglite järgi kohtumispaik pidi olema, jõudsin ma ikkagi enne, ha! ;p Jannoga, nimelt, kes on teadagi tore ja armas (et mitte öelda üks toredamatest, kellega üldse oma elu jooksul kokku puutuda), oli meil kokku lepitud tänaseks dinner & a movie. Restoranis Sisalik kannatas ta mind esiteks väga leebelt ära – aitäh. Ma ju ei käi restoranides, mida mina ka tean sellest, kuidas need asjad seal käivad või – halloo – mida pooled neist toitude nimedest üldse tähendavad. Aga njämmalt õhulise roosa veini, tuunikala carpaccio, pasta kanaga koorese trühvli-koore kastmega, kitsekohupiima-viigimarja koogi ja Araabia magusa piparmünditee järel oli (vähemalt minul) kõht täis ja meel hea. Seltskond oli parim, toit oli väga maitsev, teenindus suurepärane ja koht ise väga armas – ajas nunnumeetri täiega punasesse. 😛 Aga see polnud veel kõik. Me jalutlesime ju kinno ka. Filmivalik oli meil äge – täitsa aus meelelahutus. Kaasa ei pidanud mõtlema ja naerda sai! 🙂 Tallinna Autobussikoondise päeva viimane tõld nr. 18 tõi mu ilusti ja vahejuhtumiteta koju ka – tegus päev, eks ole!
Nüüd aga, mitte et ma alles hiljuti oleks üles ärganud või midagi, murrab uni jälle ja paras aeg on kerra tõmmata end.

miniseelikupeost jäin ka ilma! :(

5 tundi tööd, seejärel jalutuskäik NoKusse, et seal oma tööpäeva lõpetav Kaarel kaasa krabada ja siis otsing, et kus veeta aega esimese bussini – tee viis puhvetisse Angel. Teadagi oli seal tuttavaid nägusid, mõni tundis mu vastu ka ära, mõni mitte… igatahes 1 mojito, 1 maasika margarita ja Kaarel oma sõbrannadega minust sinna jäigi, ise suundusin bussi peale. Ülipõnev vestlus Hiiu bussipeatuses ja 8 tundi und (nagu kord ja kohus!) hiljem – siin ma olen. Aga nüüd läheb kiireks! 😀

Mõttetera: selleks et saada varem päeval üles, ei piisa 3 äratusest, vaid peaks vist ikka enne kaheksat hommikul magama minema.