Mh, mis toimub?! Mina, kujutate ette, verbaalse diarröa all kannataja musternäidis, ei viitsi kirjutada enam. Mõtlen ikka päris palju, aga kirja panna ei viitsi siia üldse kohe. Kõik tundub nii… triviaalne ja nõme peamiselt. 😀 Noh, et Nicholas Cage on ikka sheff ja nunnu, mis siis, et naljakas õuduskomöödiapõnevusfilmis “Ghost Rider” ja et restorani Africa salati juures ma ennast üldsegi ei tundnud nii lehmakesena, sest see salat oli tõesti erakordselt hea! Ja et kool on ikkagi nii äraütlemata keeruline kohati. Ja et mulle korrutatakse ilmselgeid asju üle pidevalt nagu näiteks täna leidis 3 inimest järjest, et ma olen ebaharilikult alasti koolis ja kas mul külm ei ole (täitsa korralik üle-põlve-seelik ja (no okei, ilma varrukateta) top).. ilu nõuab ohvreid ja päeval oli nii-iiii kiftilt kevadiselt soe ju nagunii! ;p
Vahel ma arvan ikkagi, et ma olen ainus inimene, kes täiesti kabuhirmus on elu ees. Kõik see nautimise ja riskimise jutt, mida aetakse kogu aeg, no tõesti… aga nüüd ma pean ühe järjekordse hirmuäratava ürituse (Avatud Uste Päev TTÜ aulas kell 11-15) eel end ilusti välja puhkama, et homme tekkel peas ja “Tipp Tegijate Ülikool”-kirjadega särk seljas, energeetiliselt ja muidu säravalt noori uudistajaid vastu võtta.
Falling like rain are the tears of an angel.
