Ja jällegi, nagu ühe teatava noorhärra vanematekodu ees Hiiu tänaval kord teeületamisel libastudes tõdesin, minevikku süvenedes ja end sinna unustades võid hõlpsasti libedale jääle sattuda. Ikka juhtub, et antakse lubadusi, mida ei suudeta pidada. Mis, me oleme ju kõik ainult inimesed, ei midagi enamat…
Eilsel peol lehvitas kodanik Ilves mulle enne von krahlist lahkumist. Ärge nüüd naerge, päris äge tunne oli tegelikult esimest korda elus nii lähedal Eesti Vabariigi Presidendile (ükskõik millisele neist) olla. Turvameestel surus härra isegi kätt nii et nemad oma paremat kätt ei pese vist enam kunagi, et uhke tunne üle ei läheks. ;p
