ja kui ma olen heleda t-särgi ja teksastega, siis küsitakse “liis, miks Sa üleni mustas pole, kas Sul on pesupäev vä?”

Advertisements

nutma ajab.

Tuul õues, näiteks. Silmad lähevad märjaks ja (tsiteerides klassikut) “metsik meik” läheb laiali.

Ja need (palun ette vabandust, et väga subjektiivselt nüüd sõnastan) värdjad, kes kassi ära tapsid, halloo?! Mul on 15aastane õde, kes trampis jalgu ja nõudis hiljuti, et vanemad ööseks ära läheks, et ta saaks oma sünnipäeva puhul peo teha. Aitäh, aga ei aitäh. Oma õde ma usaldan, aga mine tea, mis “õu, tal on pleiss vaba, lähme vä?”-inimesed kohale võivad vajuda, kellegi tuttava-tuttavad ja… Kuidagi kohutavalt jõuetu tunne on. Mida Sa teed sellistega? Kusjuures, tüdrukud ongi alati sadistlikumad. Poisid lihtsalt peksavad või on uudishimulikud, eks ja on tegu mingi jõudemonstratsiooniga (no üldjuhul), aga tütarlapsed on õelad ja vastikud. Kuigi kui läheks rebimiseks näiteks kellegi peale urineerimise (poisid) ja silma vietnami salvi määrimise vahel (plikad) (tulid justkui need 2 juhtumit meelde) siis, kurat, tihe rebimine üpriski. 😦

Eile, kui olin kätte saanud rektori käepigistuse saatel TTÜ tänukirja “üliõpilaselu edendamise eest” (oli nimelt üliõpilasesinduse 2006/07 aasta koosseisu viimane ametlik koosolek ja see ajas ka kurbusest, et nii vahva ajajärk läbi saab, natuke nutma) siis lipsasin (oh mind üleannetut) enne šampust ja kooki hoopis kinno “Klassi” vaatama. Ja teate, erinevalt teistest Eesti filmidest oli see film HEA! Ja kui hakata mõtlema, et kellele olen ise halvasti öelnud või nähes kõrvalt, kuidas kiusatakse, et mida too ometi tunda ja mõelda võib…. Jällegi, khm, mu õde, eks ole – ta käib ka ühes kesklinna nii-öelda eliitkoolis ja ta pinginaaber on anorektik, ta klassiõel on kodus isiklik vesipiip ja see olevat okei selle pärast, et “aga ta ema on ka suitsetaja” ja selles klassis peab väga hoolikalt jälgima, et ei avalda, et mõni Su riideese Seppäläst või OHNOES! – kaltsukast pärit on, sest see on nii out ja halb. Tekib tunne, et kunagi kui see aeg peaks kätte jõudma, ei julgegi tõesti oma lapsi kooli saata. Ainus lootus on see, et kõik need halvad asjad ei juhtu korraga ühes klassis. Ja mida saavadki õpetajad teha? Ainult käsi laiutada… :/

Margus Prangli pärast on hea meel, et meesnäitleja kõrvalosa auhind ära tuli. Kurb on see, et ma pole ühtegi neist tükkidest, millele auhindu jagati, näinud. Väga kurb. Kindlasti on vaja plaani võtta “Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.” ja “Kuningas Ubu” ja “Nafta ver.1.2.”.

Ja muide, mul pole veel päris läbi, mingi 50 lehekülge veel, aga ma soovitan väga soojalt Dan Brown’i “Inglid ja deemonid”, teate, see raamat on ise nagu film, selline äkshõn, et mina nägin isegi ühel öösel temaatilist unenägu. See, et “Da Vinci koodis” kodanik Langdonit Tom Hanks mängis, asja eriti ära ei riku, sobib ka siia. Kas sellest tehakse ka film, huvitav, mina vaataks! 😀

nad ütlevad, et “oh sind küll…”.

It’s all wrong. Tagurpidi ja valesti ja hoopis teistmoodi, kui peaks ja ma ette arvasin. Selles mõttes ma nüüd ei saagi aru, et kas siis hakata kuskilt otsast peale muutuste tegemisega või peaks pigem ootama ja mitte “forsseerima”? Äkki kui ma olen hästi vaikselt ja ei liiguta, siis ebaõnn läheb ära, sest arvab, et ma olen surnud? 😛

Harilik mina. 

Tasumata reklaami korras ütlen ka, et Eesti Entsüklopeedia 15. köide (Maailma maad) on väljas muide, nii et kõigil, kellel kodus read täiendust vajavad (ja teil ON ju ometi see kohustuslik kogu kas enda või vanematekodus olemas;)), on võimalus nüüd siis poodi minna. 🙂

normaalen

Pizza Grande -> Limonaadinimelise maja kella 19.40-ne “300” seanss -> Pegasus -> Moskva -> Karja kelder. No ja sinna vahele mahtus igasugu erinevaid inimesi ja veel rohkem erinevaid jooke. Mõned asjad said selgeks, mõned asjad läksid veel segasemaks ja mõnda inimest, keda oleks näha tahtnud, ei näinudki ja mõnda inimest, keda poleks ammugi oodanud näha, sai täitsa kohatud. Selles mõttes, et elu ei ole nii lihtne!

Hommikul 10ks tööle!

armastabeiarmastaarmastabeiarmastaarmastab….

Okei, ei armasta.

Unustan kõik, kisun endast-südamest koos juurtega välja…

Vot sedasi on lood.

Tegelikult oli see Von Krahli “Kajakas” ikka kuradi hea. Ei ma ei usu, et ma tänu sellele nüüd võtaks siis Tšehhovi teose ette ja loeks suure huviga, selles mõttes küll mitte. Aga teate, kui keegi ütleb, et “see või too teater “teeb” von krahli (s.t. toob lavale mõne lavastuse vonkrahlilikult või siis on avangardistlik ja vonkrahlilik saanud sünonüümideks?) siis tegelikult ikka ei tee, sest ta saab teha ainult kunagist von krahli. Praegust Von Krahli ei tee küll ükski teater. Ei tehta kuskil lesbi-homo-ja transvestiidistseene, ei koorita end paljaks ja ei püherdata toores ja verises lihas. Kusjuures nii kohutavalt tõetruud ja jahmatamapanevat enesetappu ma pole ka veel kusagil mujal kohanud. Ja ühest küljest nii naljakat ja teisest küljest nii segadusseajavat päriselu ja teatrielu segamist ja publiku sellesse kaosesse (üpriski vastutahtsi – kuigi iga Von Krahli etenduse külastaja peab selle võimalusega üldjuhul arvestama, et riided saavad “kunstiga” natuke kokku või umbes nii) tõmbamist.

Tjah, kuidas võtta seda… Lembit Ulfsaki, Aleksander Eelmaa ja Helgi Sallo lavale ronimist noores ja nooruslikus teatri(seltskonna)s? Ühest küljest muidugi au ja kiitus ja tänud pealehakkamise ja energilisuse eest, teisalt aga veidi meeleheitliku mulje jättis. Välja arvatud Lembit Ulfsak, see “karvase rinnaga ürgema” oli nii kuradi lahe, et mängis ka Krahli omad joped üle, ma ütleks. 🙂 Proua Sallo roll jäi mulle algusest peale ebaselgeks ja Eelmaa-Sassil oli küllaltki lihtne ja mitte eriti nõudlik roll, mulle näis, nii et ei andnud eriti võimalust särada. :/

See oli selline stabiilne perioodiline siirdeprotsess. Noh, et algul olid mõned tugevad kõrghetked, aga vaikselt hakkas ära vajuma, kõrghetki jäi vähemaks ja lõpp oli suhteliselt nullis. 3,5 tundi etendust ja siis kui võetakse ette, et viimane pool tundi istutakse kõik ja kuulatakse kuuldemängu (mis pealegi – kuna näitlejate hääled väga sarnased kohati olid – natuke segaseks jäi) siis tuleb ikka uni peale küll! Taavi Eelmaale pai ja tugrikud, et ta inimesed kõige lõpus üles raputas! 😀 Tiina Tauraite keha (mille eksponeerimisega ei koonerdatud muide) tekitas vastupandamatu soovi ka trenni minna ja selline figuur saavutada, Riina Maidre tekitas (jällegi, ka “Jänese Aastas” jäi ta silma) hämmingut, sest nii hingega ja püüdlikult mängida… nii nunnu! 🙂 No ja Erki Laur oli kuidagi tõesti rohkem vist heli- ja lavamehe rollis kui näitleja, aga ta oli seda kõike tehes nii kohtlaselt lõbus ja armas, et kohe lust vaadata. Juhan Ulfsak, no kas on vaja laskuda sinna… ta hirmutas mind, sõna otseses mõttes. Ta olekud ja olemised-käitumised ühest stseenist teise ja aina enam psühhopaatilisemaks asi kätte läks ning ei saa öelda, et ta oleks sellega halvasti välja tulnud. Veelgi enam, ta tundus seal täitsa nagu omas elemendis olema. Ja see oli väga lahe. 🙂

Aga mida teeksite teie, kui generaatoriharu ülimööduva lühisvoolu ja nimivoolu suhe on ühel juhul liiga suur ja teisel juhul liiga väike?! ikka on tuksis ju. :S

Ma ütlen nüüd kohe ära, et ma olen hästi küüniliseks läinud igasuguste romantiliste suhete vallas. Mulle ei ole üks, vaid on kohe mitu korda öeldud, et mul on “halb/imelik/teistmoodi” meestemaitse, nii et ma mõtlen, et ehk see fakt, et ma enam ära armuda ei oska, on mulle hoopis kasulik, sest ma ei saa armuda enam kellessegi totaalselt valesse. Või noh, tekib ju küsimus, et kui vale ta siis olla sai, kui ta minus need liblikad ja värgid tekitas ikkagi. 🙂

Ma tsiteerin nüüd ennast, et isegi kui Brad Pitt tuleks ja küsiks mult, et kes ta mulle on ja mis saab, siis ma ütleks ka vist, et ‘ei tea’. Tundetu olen. Ebameeldivalt tühi on olla, kui ei ole armunud – see tavatses kunagi täitsa minu vaikimisi seisund olla (küll keska-aegsed klassiõed teavad;)).

Mis mul puudu on? Peale randmesoojendajate ja valge miniseeliku, mida AG-s nägin. Ma tõesti ei tea, aga midagi on mul vist väga puudu. Ma olen ikka veel flypaper for freaks. 🙂

Ise olen ka paras friik, käisin vaatamas kinos Sõprus anime-festivali raames filmi “Ghost In The Shell 2: Innocence” ja noh… kuna eestikeelne tõlge oli suhtkoht puusse ja soomekeelne tõlge, mis nii palju kui ma aru sain, oli hea, jäi ikkagi natuke mulle kaugeks. Kuigi visuaalselt ja eelkõige muusikaliselt oli oi-kui-nauditav. Raske jälgida ju ka 100 minutit, kui enne oled pidanud 38 minutit mingit psühhedeelilist (halloo – West Chick Story, ehk kujutlege joonistatud tibupoegi, kel munakoor peffi peal, West Side Story moodi tantsimas ja sõrme- (tiiva?) nipsu tegemas nii, et pruunid ja kollased tibud vastamisi – nagu päris!) GUNTSTiteost jälgima. Ja ma jäin üleni kangeks. Toolid on Sõpruses halvad või ma lihtsalt ei sobi sinna tooli sisse, aga käed ja jalad ja kael ja kõik olid kanged! Tuttavaid, kellele tsaupakaa öelda ukse taga seansile lubamist oodates, oli aga paljupalju. Nii tore. Siinkohal küsin kohe ära, et aga kus olid SiimRistojaTarmo, Tõnis jäi vastuse võlgu igatahes! 🙂

Miks mu randmed valusad on ja krampi tõmbuvad? No ma arvan, et kui ma elu hangiks ja enam nii palju siia ei kirjutaks, siis äkki hakkaks parem? 😛

süütu mojito

Hiiu pubis hiigelkoguse liha ja kartulite manustamine, latte Pärnu cafés, valge vein Moskvas ja mõne aja pärast Moskva kohvikukorrusel tutvumisring ning tõdemine, et Moskva kohvik on nagu Linux, üleval restorani/klubikorrusel, pärast turvameeste moosimist Oliveri tossude osas, tantsutüdrukute pinev piidlemine lauast ja tõdemine, et II korrus on nagu Microsoft Windows ikkagi. Angelisse vudimine läbi külma ja lörtsi ja seal kodanik Priimägi poolt erinevatel ajahetkedel Louise’iks, Elaine’iks, Jelizavetaks ja Elizabethiks kutsutud saamine ja Matthiasega peaaegu et teineteise mitte ära tundmine ja neljakesi pisike tants ja kahekesi mitte-nii pisike tragöödia. Ja siis üksi von krahli jalutamine, lihtsalt et vaadata mis seal toimub ja lõpuks peolõpuhulluses garderoobis Kerlile ja Alfiele abiks olemine. Ja vormelit ma ei vaata, tahaks hoopis süüa ja magada ja võib-olla undki näha… Täna kahjuks hea tujuga magama ei saa. 😦

Mul on kuldkala mälu ju, sellest see siinne kroonika, mõistate? Pool jääb ju kirjutamata ka, nagu ikka…

mutantfruktidisko

*Kaspariga tõdesime, et siis on ikka hull küll, kui mehi peab kepiga eemale peletama.

*Kui ma ütlesin, et viiruk üldiselt ajab mind köhima ja paneb pea valutama, siis Kaspar arvas, et Liisi peletamiseks piisab kui maja ümber viirukit suitsema panna. Vrd. “Liisivaba tsoon”.

*Avatud Uste Päev iseenesest möödus ju kenasti. Lapsed, kes huvi tundsid, võtsid voldikuid; lapsed, kes huvi ei tundnud, krabasid pastakaid-märke-helkureid ja ehk keegi neist kahest grupist kunagi ka otsustab siis energeetikateaduskonna kasuks. 🙂 Ka minule oli see üritus kasulik – sain nimelt teada, et võin peale elektroenergeetika bakat näiteks haldusjuhtimise magistrantuuri proovida sisse astuda. Vahva ju. 🙂

*Grill-restoran “Babyback” Sabatalus oli hästi vahva interjööri ja teenindava personaliga. Ka WC pidi äge olema (ei käinud, aga Pirje ütles, noh). Pasta puhul ei olnud mingi maitseürdiga koonerdatud nii et tundsin ennast rohkem lehmakesena seda muru närides kui mõnda salatit süües… Liha aga oli kõigi kommentaaride järgi hea. Dr. Pepper jäi proovimata. Roosa vein see-eest sai poole pudeli ulatuses täitsa ära proovitud Pirjega. Ahjaa, MaasikaMargaritade-Angeli-Juuksuri tuur on vaja ära teha! Aitähid lähevad ilmselt maailma kõige hoolitsevamale Andrusele.

*Ah et miks hoolitsevale? No sest kui ma teatasin, et ma olen von krahlis garderoobis tööl 5 tundi öösel, siis ilmus Andruse autosügavustest välja espetsiaaaaaalselt mulle ostetud karbike kräsupea koogiga (no et juhuks kui ma näljaseks lähen) ja 2 red bulli (1 suhkruga ja teine suhkruvaba), sest ma ju pidin öösel üleval olema. Kusjuures Babybackis käekotti topitud saiapulgad sai endale Alfie (minu kaas-garderoobitädi). 😛

*Von Krahli “Mutant Disco” oli of corpse hullumaja nagu ikka. Inimesi oli vähem kui eelmisel peol, aga ikkagi piisavalt, et garderoob pungil täis oleks (ca 500). Natuke kiideti, jagati numbreid, küsiti numbrit ja oldi üldse väga joviaalsed (nagu joobes inimesed ikka), aga need kõik jäid varju selle kõrval, kui ikkagi tuli kodanik noekstaiseteabküllkesonju ja ütles, et “Sa oled ju kõige ilusam tüdruk von krahlis” siis see ei loe, et ta ka natuke ergutust oli alkoholist saanud, see oli sellegipoolest väga armas. Nüüd saab hea tujuga magama. 🙂

rise and shine…

Mh, mis toimub?! Mina, kujutate ette, verbaalse diarröa all kannataja musternäidis, ei viitsi kirjutada enam. Mõtlen ikka päris palju, aga kirja panna ei viitsi siia üldse kohe. Kõik tundub nii… triviaalne ja nõme peamiselt. 😀 Noh, et Nicholas Cage on ikka sheff ja nunnu, mis siis, et naljakas õuduskomöödiapõnevusfilmis “Ghost Rider” ja et restorani Africa salati juures ma ennast üldsegi ei tundnud nii lehmakesena, sest see salat oli tõesti erakordselt hea! Ja et kool on ikkagi nii äraütlemata keeruline kohati. Ja et mulle korrutatakse ilmselgeid asju üle pidevalt nagu näiteks täna leidis 3 inimest järjest, et ma olen ebaharilikult alasti koolis ja kas mul külm ei ole (täitsa korralik üle-põlve-seelik ja (no okei, ilma varrukateta) top).. ilu nõuab ohvreid ja päeval oli nii-iiii kiftilt kevadiselt soe ju nagunii! ;p
Vahel ma arvan ikkagi, et ma olen ainus inimene, kes täiesti kabuhirmus on elu ees. Kõik see nautimise ja riskimise jutt, mida aetakse kogu aeg, no tõesti… aga nüüd ma pean ühe järjekordse hirmuäratava ürituse (Avatud Uste Päev TTÜ aulas kell 11-15) eel end ilusti välja puhkama, et homme tekkel peas ja “Tipp Tegijate Ülikool”-kirjadega särk seljas, energeetiliselt ja muidu säravalt noori uudistajaid vastu võtta.

Falling like rain are the tears of an angel.

k(l)ass omaette!

Sul on väga tugev kaitse. Kui esimesest kihist läbi saad, siis põrkad tunduvalt tugevama vastu, mis ainult ei kaitse sind vaid viskab ligineja kaarega eemale. Mmis veelgi seespool on, teab ainult Liis.

Vot nii on lood. Ja mõne arvates ma pole oma bitchi külge üldse näidanud ja mõni arvab, et ma pole siiani üldse andnud põhjust kehvasti ütlemiseks. Ja üldse… mõnel on ka hea meel mind näha. 🙂
Nädalavahetus läks nii, et eriliselt õnnestunud ja hea – pidevalt kaasamõtlemist ja -elamist nõudev “The Good Shepherd” reedel, õppetööga tegelemine laupäeval, vanade tuttavatega  kohtumine väikeseks pannkoogiks-wokiks ja kokteiliks, auto äravedamisest pääsemise pealt nägemine ja isegi et piljard (ka mina lõpuks 1 mängu mängisin ja isegi et täitsa inimlikult pidasin end üleval, ei võitnud kahjuks küll…) pühapäeval. Produktiivne eriti mitte, aga uuele nädalale lähen vastu lootusrikkalt. Olgugi et vana kuu on ja ma ei salli kuu kahanemist kohe üldse, aga küll varsti tuleb jälle noor kuu, kus ta jääb! 🙂

Ma pole ikka veel saanud lahti oma halvast harjumusest võtta asju tõsiselt ja südamesse. Ma pean vist rohkem tegelema sellega. Ja halb harjumus, kui inimesed küsivad mult teenet, vastata “jah, okei”, tuleks ka välja harjutada.. või siis õigemini mitte. Mulle meeldib sahkerdada ja sebida asjalikult ringi ja olla kasulik, vajalik ja hea. Tegelikult ka. Igaühele meeldib ju tunda end vajatuna ja et tal on oma koht.

Ma võtsin kulmuneedi ära. Kohe täitsa teistmoodi tüdruk vaatas peeglist vastu. Malbem ja loomulikum. Vaatame, kas keegi tähele ka paneb. ;p