let me see your true colours…

…nope, tegelikult mõtlesin ümber. Las ma elan heas usus ja roosas mullis edasi selle maskis idüllilise pildiga, mille Sinust Su enda abiga maalinud olen. Sest tuleb välja, et kõik inimesed (sh. mina ise) ei ole ilusad ja head. Uskumatult palju on sel aastal varisenud fassaade. On olnud positiivseid üllatajaid kui negatiivseid. Mis muidugi on kõik suhtelised mõisted, eks? Ma arvan, et küllap isegi olen suutnud jätta endast läbi aegade ühe mulje ja siis mingi sündmuse käigus või asjaolude kokkusattumisel näidata end hoopis teisest küljest. Ja mul olnuks ju rääkida suvepuhkuse aegsetest tour d’Estonia’test, Presidendilossi Roosiaia külastusest iseseisvuse taastamise päeval, toredatest kohtumistest tšikkidega ja muust, aga see kõik on nende fassaadivaringute kõrval kahvatunud kuidagi. Aastaid tead ühte inimest ja siis põmaki tõmmatakse kardin eest ja Su ees on hoopis teine inimene. Ja kui nüüd hoolega järele mõelda siis eks süüdi olen ikka ma ise, et ma nii puiselt sinisilmne ja pime olnud olen.

85be48fb14bfb4c268d35e2cbc13924b

according to a new study, people who post ‘inspirational’ quotes have lower levels of intelligence.

Esimese Eesti muredest ka, lühidalt: alustasin täna 3-päevast detox-smuutide väljakutset ja mul on nii nälg, peavalu (väljakutses sisaldunud kofeiinikeelust) ja motivatsioonikriis ja ma ei leia internetist ühtegi toetavat artiklit ega lohutavat sõna vaid ainult uuringuid, mis näitavad, et detox on kõik BS ja et inimkeha on ise nagunii piisavalt tark ning selliseid “paastusid” pole üldse vaja teha, need võivad kahjulikudki olla. Hästi suur isu on nüüd jätkata küll, eksju. Aga personaaltreener, kellega ühendust võtsin, lasi mu suure kaarega üle ja nii ma siis oma peaga teengi inimkatseid, kuidas liigset vett kehast välja saada ja kaal ning kehakompositsioon saada selliseks, nagu mina tahan, mitte selliseks, nagu senised valikud need vorminud on.

Käimasolevaid presidendivalimisi apoliitilise totulambana nagu ma olen, ei kommenteeri. Tahaks lihtsalt, et see oleks juba kord läbi. Nii tuimaks on teinud see käimasolev tramburai, et ei oska enam sellesse kuidagi osavõtlikult suhtuda. Let’s get it over with, kõik valikud on nagunii halvad ju, küllap elame sellegi üle ja elame edasi.

too much love will kill you…

… just as sure as none at all.

Tunnistan siinkohal, et minu lemmikalbum Queenilt ongi Made In Heaven (1995). Ja see lugu sellelt plaadilt ilmselt lemmik. Koos nimilooga tihedas rebimises. Olenevalt sellest, mis olukord südames parajasti valitseb.🙂

Aitäh veelkord, Minni, Queen+Adam Lambert kontserdile kutsumast! Tõi kaasa mälestusi lapsepõlvest ja käivitas igasuguseid mõtteid, et ma päris otse koju ei sõitnudki, panin Spotify’st Queeni playlisti käima ja kruiisisin natuke mööda öist linna ringi (ise muidugi täiel häälel kõvasti ja valesti kaasa lauldes).

throwback thursday

Kui Sulle tundub, et miski on liiga hea, et olla tõsi, siis ta seda on – s.t mittetõsi. Ning saab peagi otsa. Ja ma võin lahjemat sorti mürki võtta, et see pole esimene kord selles blogis kui ma sellele tõdemusele jõuan.🙂 Kõik need kes väidavad, et hoolivad ja solvuvad südamepõhjani kui vihjad, et Sul on neid oma senise elu statistikale tuginedes raske uskuda, need ka kaovad ära. Mõni kaob vaiksemalt, võib-olla sõnagi lausumata. Mõni suure draamaga. Varem või hiljem. Mida praktika, statistika ja muu ka näitab, on see, et need kes päriselt hoolivad ei teegi suuri sõnu ja on lihtsalt vaikides olemas. Mõnikord tüliga, mõnikord eufooriaga, isegi ignoreerimisega kusjuures, aga nad on olemas ja ei kao ära siis kui neid on päriselt vaja.

Arvestades, et tekst on kirjutatud (sünteetiliste) opioidide rühma kuuluva narkootikumilaadse valuvaigisti mõju all siis.. ei võta vastutust kellegi (tunnete (riivamise)) eest.

Baby now you do…

Märke pole olemas. Kes märke näha tahab, see neid ka leiab. Kuigi mõnikord, olgem ausad, mätšivad mõned asjad natuke liiga hästi, et olla tõsi.

 

Tegelikult ma tahtsin küsida sellist asja, et mis on Su lemmiklõhn? Ei, mitte parfüüm, kuigi selle võid ka ära mainida, aga lõhn, noh. Ma arvan, et mul on õitsvate metsiku jasmiini põõsastest möödumisel seal hõljuv lõhn. Ja värskelt jahvatatud kohvi lõhn…  või siiski tema t-särgi küljes olev lõhn kui selle ajutise kehakattena endale üll tõmbad? Ja mis Su lemmikheli on? Ja mitte muusikapala, kuigi oma lemmiklaulu võid ka ju kirjutada, aga just heli. Võib-olla mere- või metsakohin, aga äkki hoopis kallima kiirenev ja katkendlik pinnapealne hingamine teatud.. tingimustes?🙂 Aga lemmikkoht? Mitte nagu puhkusesiht vaid… koht. Et kõige paremini tunned end… oma auto juhiistmel kaunil suvepäeval maanteed mõõtes? Selle vanalinna restorani aknaäärses lauas sellel toolil mis võimaldab ka vaadet ülejäänud ruumile?  Või siis “igal pool, peaasi, et tema kaisus, paremal pool, pea tema rinnale toetatud ning jalad omavahel põimunud”?

Miks keegi selliseid interneti-meeme ei tee? Ikka küsitakse, et a mis Su lemmikvärv on? Või lemmiksöök? Kas Sa oled rohkem koera- või kassiinimene? Johhaidii…

Päriselt?

Kuna iseennast kõrvalt ju (nagu näha) ei adu – siis kas mul tõesti puuduvad nii empaatiavõime kui kaastunne täielikult? Mis värd-egomaniakk ma õieti olen?

I’d stop drinking, but I’m not a quitter.

Ehk tulekski hakata siia – kujuteldavale sõbrale – kirjutama, et päris hulluks minemist vältida? Sest mul on igal juhul mõistus otsas. Mida teha selles lootusetus olukorras kui oled midagi/kedagi olulist kaotamas, aga that something/somebody ei näi tahtvat eriti jääda? Lihtsalt lasta lahti ja loota nagu klišee ütleb, et “kui tuleb su juurde tagasi, siis on ju tore, aga kui ei tule – siis polnudki üldse Sinu jagu”?

why, yes, i am a bit stressed, why do you ask?

Ma elan teatrietendusest etenduseni, muu ei paku enam pinget, muu on rutiin. Ja veiniklaasist veiniklaasini. Teatrihull alkohoolik. Vaikselt kõrvalt lisaks areneva söömishäirega ka, tundub. Kas nii peabki olema? Päriselt?

elu ei ole muinasjutt

Ehk kindel on see, et mitte miski ei ole kindel ja ainus seni vankumatult kehtiv väide elu kohta on, et see läheb edasi.

“Väike kognitiivne hälve on sageli aken uude maailma.”

No mis raamat see on selline, kus kirjutatakse nii nagu postituse peakirjas või siis hoopis nii:

“Lonks perifeeriat ühel sumedal augustiõhtul, kui ritsikad ja terava servaga kuu on teadvuse õhukeseks saaginud – ning siis on minek!”

Üle ühe lehekülje pudeneb siin tsitaate, mida tahaks üles kirjutada. Kuigi see valdavalt kokku moodustab parajalt “deviantse” sonimise.