Eneseabipostitus

Nii on, et alati ei saa olla motiveeritud, peab selle asemel õppima olema distsiplineeritud. Mul on vannitoas peeglile kinnitatud leheke almighty internetist leitud motiveerivate mõtteteradega, hetkel a la ‘fat lasts longer than flavor‘ jne, ehk sellised, mis on parajasti minu seatud eesmärgi saavutamiseks sobilikud. Tänane järjekordsete eneseabipiltidega postitus sisaldab neid mõtteterasid, mis viimasel ajal mind kõnetanud on. Esiteks ja üle kõige – vana hea ülemõtlemine… on nii pööraselt paljude hädade allikas! Ning teisalt, et erinevus rikastab. Meil kõigil on oma head küljed ja oma kiiksud, oma varjatud pool, oma luukered, aga see ei tähenda, et mõni meist oleks halvem või parem, sest tal just need on. Võib-olla mõnes situatsioonis  või kontekstis, aga mitte alati, mitte igal pool. Oluline on, kuidas aktsepteerida ja edasi elada, kuidas koos töötada (elada) ja äkki isegi koostööd teha. Ka mu viimase aja lemmikmõtteviis-deviis ‘Fuckem‘ töötab kahtlemata sageli, aga olgem ausad – mitte alati. Niisiis jällegi – hapra tasakaalu leidmine elus ja kõiges, mida teeme. Kuidas mitte ohverdada sotsiaalset elu või tervist ning samas saavutada see vaatepilt peeglis, mida näha tahan. Selle tasakaalu otsingul olen siis praegu. Ja paistab, et minust saab ka prooviks mõneks ajaks SEE tüdruk, kes oma fancy sheikeriga spordiklubi riietusruumis möllata saab ning kel reaalselt on jõusaalikava ühel päeval rind/õlg, teisel päeval biitseps/selg ning kolmandal päeval jalg/kõht/alaselg, mitte nagu vanasti, et “siuh-vilksti terve keha letsgo”. Peab tunnistama, et hetkel, vähemalt teoorias kõlab täitsa hästi. Pole ju ammu käinud ka, pole küllastust. Pealegi on jõusaale, mida katsetada ja millest vaheldust leida – päris mitu ja kuna jõusaalikava võtab nädalast enda alla 3 päeva siis see jätab ju 4 päeva poksiks/jooksuks/kardioks, milleks iganes. 🙂

Kui ei proovi, siis ei saa ju teada, kas töötab? Platseeboefekt kas või.

suvelugu

mõnikord "ära karda!" ei tööta ja ikka kardad natuke. see on ka ok.

mõnikord “ära karda!” ei tööta ja ikka kardad natuke. see on ka ok.

Nüüd kus lumi tuli maha ja valgeks läks maa ja hanepoegadega seal laudas ka loodetavasti kõik on OK, on sobilik aeg mõelda möödunud suve peale. Nimelt tavaliselt on mul igal suvel “oma lugu”. Suve theme song, kui soovite. Ühel (võimalik, et eelmisel?) suvel oli raudselt see:

Tundub, et sellel suvel, nii üürike kui ta ka oli, oli mu lemmik mitmete teiste kõrval (erilised tänud siinkohal lähevad mu igasuvisele autosõidu-mixi providerile mar6o-le;)) see oldie, mille sõnad ka praegu eriti teemakohased, aga suvel Eesti maanteid mõõtes ei mõelnud ju keegi veel talvele ja lumele…

Some people say this town don’t look
Good in snow
You don’t care, I know

let me see your true colours…

…nope, tegelikult mõtlesin ümber. Las ma elan heas usus ja roosas mullis edasi selle maskis idüllilise pildiga, mille Sinust Su enda abiga maalinud olen. Sest tuleb välja, et kõik inimesed (sh. mina ise) ei ole ilusad ja head. Uskumatult palju on sel aastal varisenud fassaade. On olnud positiivseid üllatajaid kui negatiivseid. Mis muidugi on kõik suhtelised mõisted, eks? Ma arvan, et küllap isegi olen suutnud jätta endast läbi aegade ühe mulje ja siis mingi sündmuse käigus või asjaolude kokkusattumisel näidata end hoopis teisest küljest. Ja mul olnuks ju rääkida suvepuhkuse aegsetest tour d’Estonia’test, Presidendilossi Roosiaia külastusest iseseisvuse taastamise päeval, toredatest kohtumistest tšikkidega ja muust, aga see kõik on nende fassaadivaringute kõrval kahvatunud kuidagi. Aastaid tead ühte inimest ja siis põmaki tõmmatakse kardin eest ja Su ees on hoopis teine inimene. Ja kui nüüd hoolega järele mõelda siis eks süüdi olen ikka ma ise, et ma nii puiselt sinisilmne ja pime olnud olen.

85be48fb14bfb4c268d35e2cbc13924b

according to a new study, people who post ‘inspirational’ quotes have lower levels of intelligence.

Esimese Eesti muredest ka, lühidalt: alustasin täna 3-päevast detox-smuutide väljakutset ja mul on nii nälg, peavalu (väljakutses sisaldunud kofeiinikeelust) ja motivatsioonikriis ja ma ei leia internetist ühtegi toetavat artiklit ega lohutavat sõna vaid ainult uuringuid, mis näitavad, et detox on kõik BS ja et inimkeha on ise nagunii piisavalt tark ning selliseid “paastusid” pole üldse vaja teha, need võivad kahjulikudki olla. Hästi suur isu on nüüd jätkata küll, eksju. Aga personaaltreener, kellega ühendust võtsin, lasi mu suure kaarega üle ja nii ma siis oma peaga teengi inimkatseid, kuidas liigset vett kehast välja saada ja kaal ning kehakompositsioon saada selliseks, nagu mina tahan, mitte selliseks, nagu senised valikud need vorminud on.

Käimasolevaid presidendivalimisi apoliitilise totulambana nagu ma olen, ei kommenteeri. Tahaks lihtsalt, et see oleks juba kord läbi. Nii tuimaks on teinud see käimasolev tramburai, et ei oska enam sellesse kuidagi osavõtlikult suhtuda. Let’s get it over with, kõik valikud on nagunii halvad ju, küllap elame sellegi üle ja elame edasi.

too much love will kill you…

… just as sure as none at all.

Tunnistan siinkohal, et minu lemmikalbum Queenilt ongi Made In Heaven (1995). Ja see lugu sellelt plaadilt ilmselt lemmik. Koos nimilooga tihedas rebimises. Olenevalt sellest, mis olukord südames parajasti valitseb. 🙂

Aitäh veelkord, Minni, Queen+Adam Lambert kontserdile kutsumast! Tõi kaasa mälestusi lapsepõlvest ja käivitas igasuguseid mõtteid, et ma päris otse koju ei sõitnudki, panin Spotify’st Queeni playlisti käima ja kruiisisin natuke mööda öist linna ringi (ise muidugi täiel häälel kõvasti ja valesti kaasa lauldes).

throwback thursday

Kui Sulle tundub, et miski on liiga hea, et olla tõsi, siis ta seda on – s.t mittetõsi. Ning saab peagi otsa. Ja ma võin lahjemat sorti mürki võtta, et see pole esimene kord selles blogis kui ma sellele tõdemusele jõuan. 🙂 Kõik need kes väidavad, et hoolivad ja solvuvad südamepõhjani kui vihjad, et Sul on neid oma senise elu statistikale tuginedes raske uskuda, need ka kaovad ära. Mõni kaob vaiksemalt, võib-olla sõnagi lausumata. Mõni suure draamaga. Varem või hiljem. Mida praktika, statistika ja muu ka näitab, on see, et need kes päriselt hoolivad ei teegi suuri sõnu ja on lihtsalt vaikides olemas. Mõnikord tüliga, mõnikord eufooriaga, isegi ignoreerimisega kusjuures, aga nad on olemas ja ei kao ära siis kui neid on päriselt vaja.

Arvestades, et tekst on kirjutatud (sünteetiliste) opioidide rühma kuuluva narkootikumilaadse valuvaigisti mõju all siis.. ei võta vastutust kellegi (tunnete (riivamise)) eest.

Baby now you do…

Märke pole olemas. Kes märke näha tahab, see neid ka leiab. Kuigi mõnikord, olgem ausad, mätšivad mõned asjad natuke liiga hästi, et olla tõsi.

 

Tegelikult ma tahtsin küsida sellist asja, et mis on Su lemmiklõhn? Ei, mitte parfüüm, kuigi selle võid ka ära mainida, aga lõhn, noh. Ma arvan, et mul on õitsvate metsiku jasmiini põõsastest möödumisel seal hõljuv lõhn. Ja värskelt jahvatatud kohvi lõhn…  või siiski tema t-särgi küljes olev lõhn kui selle ajutise kehakattena endale üll tõmbad? Ja mis Su lemmikheli on? Ja mitte muusikapala, kuigi oma lemmiklaulu võid ka ju kirjutada, aga just heli. Võib-olla mere- või metsakohin, aga äkki hoopis kallima kiirenev ja katkendlik pinnapealne hingamine teatud.. tingimustes? 🙂 Aga lemmikkoht? Mitte nagu puhkusesiht vaid… koht. Et kõige paremini tunned end… oma auto juhiistmel kaunil suvepäeval maanteed mõõtes? Selle vanalinna restorani aknaäärses lauas sellel toolil mis võimaldab ka vaadet ülejäänud ruumile?  Või siis “igal pool, peaasi, et tema kaisus, paremal pool, pea tema rinnale toetatud ning jalad omavahel põimunud”?

Miks keegi selliseid interneti-meeme ei tee? Ikka küsitakse, et a mis Su lemmikvärv on? Või lemmiksöök? Kas Sa oled rohkem koera- või kassiinimene? Johhaidii…

Päriselt?

Kuna iseennast kõrvalt ju (nagu näha) ei adu – siis kas mul tõesti puuduvad nii empaatiavõime kui kaastunne täielikult? Mis värd-egomaniakk ma õieti olen?

I’d stop drinking, but I’m not a quitter.

Ehk tulekski hakata siia – kujuteldavale sõbrale – kirjutama, et päris hulluks minemist vältida? Sest mul on igal juhul mõistus otsas. Mida teha selles lootusetus olukorras kui oled midagi/kedagi olulist kaotamas, aga that something/somebody ei näi tahtvat eriti jääda? Lihtsalt lasta lahti ja loota nagu klišee ütleb, et “kui tuleb su juurde tagasi, siis on ju tore, aga kui ei tule – siis polnudki üldse Sinu jagu”?

why, yes, i am a bit stressed, why do you ask?

Ma elan teatrietendusest etenduseni, muu ei paku enam pinget, muu on rutiin. Ja veiniklaasist veiniklaasini. Teatrihull alkohoolik. Vaikselt kõrvalt lisaks areneva söömishäirega ka, tundub. Kas nii peabki olema? Päriselt?

elu ei ole muinasjutt

Ehk kindel on see, et mitte miski ei ole kindel ja ainus seni vankumatult kehtiv väide elu kohta on, et see läheb edasi.