Mõtisklesin, et tahaks ühte toredat kontorikleiti. Montonist täna siis leidsin. Allahinnatud pealekauba! Imetore. Jah-jah, sellest me ei räägi, et ma näen selles välja nagu pesueht nunn. Asjalik ja ilus nunn, ok? :P

Heietasin mõtet, et tore oleks leida üks armas lipsukesega peavõru, mis oleks piisavalt tagasihoidlik, et kontoriski kanda, aga ikkagi väikest särtsu lisavaks aksessuaariks, sest ma valdavalt kannan juukseid ju lahtiselt kuni nad veel sellised poolpikad on ja kuidagi ülesseadmist ei kannata. Taas – täna NewYorkerist leidsin, samuti allahinnatud.

Seoses kuskil kuklas pesitseva unistusega käia tänavu juuni keskpaigas ca nädalake ära Sitsiilias, leidsin nagu naksti Rahva Raamatu reisiraamatute riiulilt üles Lonely Planet: Sicily ja ka suure Sitsiilia teedekaardi. No kui need polnud otsesed vihjed, et ON VAJA minna, siis mis veel oleks… :)

Uurisin oma toreda hääleseadja käest, kas ta soovitaks mulle mõnda head raamatut (no et teeks nimekirja või nii), aga tema lausa tõi oma kogust mulle mõned järele proovimiseks: Louise L. Hay “Jõud sinu sees”, Osho “Emotsionaalne heaolu”, Anatoli Nekrassov “Mees ja naine” ning Brandon Bays’i “Rännak” ja “Vabadus on”. Eks näis, kas ja millised neist mind kõnetavad, et mida lugema tahaks hakata. Otsustasin võtta head nõu kuulda ja mitte lugeda enam ühtainsatki raamatut ainult selle põhjal, et teised soovitavad-kiidavad. Kui ikka ei sobi ja ei meeldi ja ei “kõneta”, siis ei loe.

Asi on nimelt selles, et laulmine kipub mul välja tulema ainult nendel vähestel hetkedel, kui ma ei ole pinges ja krampis ja närvis…  Ja see madal enesehinnang ning enda tuima järjekindlusega aina väiksemaks tegemine – ma arvan, et kui sel alal korraldataks maailmameistrivõistlusi – ma oleks essa. Ehk mõtlesin uurida ja puurida, kas leian üles selle põhilise, mida ma kogu aeg põen, et saaks sellega tööd alustada ja kunagi, lõpuks ka üle saada… Väga halb on südamest tahta laulda ja püüda tabada seda kõrget nooti, ise aga samas kramplikult kõri kinni pigistades. Nii ei lähe mitte!

Teistes uudistes – 2008.a. tervisekontrollis oli üldkolesterool 3,89, nüüd aga mõõdeti 4,56. Vaja on selgelt minna rasva- ja/või kalorivaesemale dieedile ja eelkõige öelda tsaupakaa kõigile imemaitsvatele koorese kastmega pastadele jne…

Kuulge, vabandust, ma saan aru küll, et jube tihedaks kisub see blogimine mul juba ja  ma luban, et ma püüan vähemaks võtta, aga ma lihtsalt PEAN jagama seda:

Siia blogisse on jõutud kõige rohkem järgnevate otsingutega: “paks kõht”, “liis kass”, “aegajalt masendav liis”, “enesehinnang” ja minu vaieldamatu lemmik sellest nimekirjast: “naine nagu kurat” :)

Samas on tuldud ka otsides “tööluus”, “lahti lõigatud ige” (sic!) ning “jalafetiš”.

Kas ma sellest nüüd järeldan, et lugejad ootavad ikkagi paksu kõhu ja (madala) enesehinnangu teemalist juttu ja kultuuriinfo võin ma vabalt endale jätta? :P No sel juhul paksu kõhuga tegelemine käib hoogsalt. Vt. ka eelmise postituse lume lükkamine ja aeg-ajalt spordikluppi sattumine + natuke vähem ja paremini söömine. Kaal on hetkel ilusti püsinud umbes sealkandis, kus mulle sobib ja taljeümbermõõt – tõsi küll – nii palju vähenenud pole kui võiks, aga rannahooajani on ju veel aega ka natuke? (Madala) enesehinnanguga tegelemine käib ka. Tasa ja targu. :)

2012.a. esimesed kultuurielamused on olnud väga lahedad, peab tunnistama. Ma väga loodan, et sellest võib välja lugeda ka terve eeloleva aasta elamuste taseme!

Esimene kino oli: väga vahva preilide-prouade kambaga Fincheri versioon “Lohetätoveeringuga tüdrukust“. Nüüd olen näinud ära triloogia 3 Rootsi filmi ja väga-väga ootan juba, et tuleksid ka Hollywoodi variandid kahest järgmisest osast. Raamatute osas olen kahtleval seisukohal. Võib-olla proovin ühte, nurgast, et kas sobib. ;)

Esimene teater oli: koos armsa Minniga Mihkel Raua debüütnäidend “Järgmine voor” Von Krahlis, mis.. oli huvitav. Olles kodanikku selgelt eelnevalt väga üleidealiseerinud (minu oma viga loomulikult), ootasin raudselt (ha! kalambuur nagu naksti) magnum opus‘t, mida minu arvates siit ei tulnud. Aga! See oli sellegipoolest väga lahe. Ja elamus! Ja halbu “nahkse mikrofoni”-teemalisi nalju saab teha nüüd kõigi tükki näinutega ja kui keegi on veidi nupust nikastanud, saab öelda, et “mul on tunne, et Sinu muumid küll kõik päris orus kohal ei ole…”. :) Ma ootan nüüd väga Raua järgmist tükki, palun!

Esimene kontsert: Rock Café‘s Köömes ja Ajaratas Halastamatult Veereb, Ei Teda Peatada Saa, Eriti! + seal oli veel esinejaid, aga rohkem me õeraasuga ära vaadata ei jaksanud. Köömes oli äärmiselt hea! Mis on mõnes mõttes ikkagi üllatav. Mulle ei meeldi punk per se, aga kui see on nii siiralt ja energiliselt ette kantud ja SÕNU on vabalt võimalik kuulda ja mõista – siis lihtsalt peab meeldima. Ootan, et saaks plaati osta, igatahes. Ja see teine ansambel, see pika nimega just, oli nii naljakas, et ei saanud ära minna enne kui nad lõpetasid. :) Neid võiks ka vabalt teinekordki vaatama-kuulama sattuda.

Ja nüüd mõttetera kaas-autojuhtidele: kui tundub, et natuke on imelik käia niisama limpsiga ringi kui teised kokteile ja siidrit joovad, siis palu lihtsalt oma pepsisse või 7up’i lisada mõned sidruniviilud ja joo vähehaaval kõrrega – keegi ei saa aru, et tegelikult see ei ole rummikoola ega g&t. :) Ja ei pea tõrjuma “õu kuule ma ostan Sulle jooki, ah? oota, mismõttes Sa ei joo?!”-pakkumisi ega midagi.

Also – peaks vist spordiklubi liikmelisuse peatama. Mis ma maksan neile mitmeid kümneid eurosid iga kuu kui ma saan sama hea või parema koormuse oma aias lume siia-sinna kühveldamisest (kõigepealt lumi eest ära ühte suurte hunnikusse ja siis see suurem hunnik mööda aeda laiali). SELLISED lihased on valusad, et mul ei olnud aimugi, et nad on mul olemas. :)

Ja selline lugulaul siis.

Kelis – Get Along With You (David Morales Mix)

Põhidiagnoos, mille ma sain eelmise aasta lõpupoole kui ma lõpuks laktoositalumatuse testi tegemas käisin oli loomulikult see, et oh üllatust – olengi laktoositalumatu. Värsket piima sisaldavate toodete menüüst välja jätmine on hästi mõjunud küll.  :)

Aga järgmine diagnoos on selline. Minu arusaamist mööda genereerib see test randomiga isiksuseprofiile. Aga päris hästi genereerib. Ilmselt on lugu sama, mis horoskoopidega, s.t. igaüks võiks lugeda iga tähemärgi horoskoopi ja ikka midagi enda kohta käivat lugeda. Sain siit.

You need to help others and to be thought of as a generous and kind individual. Often you are taken advantage of and regarded as simply part of the scenery. You work best when handling the work yourself; you do not appreciate a managerial role and tend to be uncomfortable in that position. Friendship is important to you, but it is generated on a personal basis, rarely a professional one. Consequently, family life is very important to you, and is often the most important aspect. Because of a strong sense of propriety however, you will sometimes consider the eccentric behavior of your friends and family as a personal affront. Often you find it difficult to speak up about personal anguish or pain, feeling instead that it is something an individual should bear in silence. Tradition is important to you, and you feel a sense of belonging when operating within the constraints of a predictable routine.

Uuel aastal luban rohkem blogida? :)

On olnud huvitav aasta. Emotsionaalne ka, nagu ikka. Kontrollisime kolleegidega Maalehest Igor Mangi 2011. aastaks tehtud ennustused üle ja keegi ei tuvastanud, et midagi oleks kuigivõrd täppi läinud. Samas ikkagi ootan jaanuari esimest Maalehte, et jälle horoskoop üle lugeda ja siis…. ta aastaks ära unustada.

Mul ei ole uueks aastaks suuri ootusi ega lubadusi (no välja arvatud see rohkem blogimise oma, eks ole), sest mulle tundub, et nad tekitavad ainult liigset stressi. Eesmärke ka ei sea. Võib-olla see omakorda tähendab, et ma ka seetõttu ühegi eesmärgini ei jõua, aga eks me näe 2012. aasta lõpupoole siis, kuidas selle asjaga sai ja jäi. :)

Et mitte poolfilosoofilis-mõtiskleva postitusega oma ärkasin-üles-ja-sügasin-teadagi-mida…-blogi põhiessentsi mitte rikkuda, siis tavapärase joonega edasi minnes olgu öeldud, et eilse ja tänase päeva jooksul käisin ma 13 poes (ühes neist isegi kaks korda) ja üheski neist ei olnud lavašši! Janu ja sealjuures jalgade omamise ütluse valguses võtsin ma siis südame rindu ja proovisin teha lavaširulle hoopis tortilladega. Väljanägemine ei jäänud sugugi paha, õhtupoole eks siis näis kuidas maitse ja koospüsimise mõttes välja kukkusid. Samuti meisterdasin kaeraküpsised ja nüüd ootavad rullid ja ilusti pakendatud küpsised kaasavõtmist vana-aasta ärasaatmisele ja uue vastuvõtmisele väikesel grillipeol:) Ma võin olla väga ebapopulaarne selle arvamusega, aga minu meelest on vahelduseks selline soojem tali väga tore. Ma tunnen väga kaasa muidugi neile, kes Tartu Maratonile nüüd peaaegu null-suusatrenniga minema peavad, aga kuna mina üks maratoonaritest olla ei plaani, siis naudin lihtsalt seda, et kuhugi minekuks ei peagi alati sumpama üle/läbi hangede, et kõnniteed on veel päris laiad ja hästi läbitavad jnejne. :)

Ehk ma lihtsalt tahtsin öelda, klassiku – Minni – sõnadega, et “lõpetage siis ära, onju! (2011)” ja kohtumisteni, kohvijoomisteni, sushi ja küpsiste ja veinide ja kino- ja teatrikülastusteni, rõõmude ja murede jagamisteni uuel aastal. Et teil tuleks täpselt selline aasta, nagu ise soovite! :)

Tänaseks on siis niidetud üsna mitu ruutmeetrit muru, kruntvärviga kaetud üsna mitu ruutmeetrit majaseina, seejärel ka päris-päris värviga kaetud peaaegu sama palju ruutmeetreid majaseina (osa kruntvärvitud pinda veel kuivab). Ja juba on ilmnenud ka legaalse kohukese tarkusetera: majavärvimine – not so easy akshuly!! :) Igatahes nüüd on tagumine aeg hakata sünnipäevatoitusid tegema. Alustasin juba öösel šokolaadivulkaanidega (mhmh, note to self: seest vedelasse kooki sünnipäevaküünla püstitamine ei ole just karbi kõige kirkama kriidi auhinda väärt mõte). Õhtusöögiks tellis sünnipäevalaps endale hakkliha-kukeseenepitsat ja rabarbri-punasesõstra purukooki. Homseks grill-piknikuks peab ka külmkappi valmis meisterdama klassikud: kirju koera ja Kass Arturi koogi. Ja puhkuse esimene nädal ongi möödunud nagu siuh-vilksti! Ütleks, et peaaegu sama tegusalt kui tööl käies, sesmõttes, et käed rüpes ei ole me ühtegi päeva veetnud, ainult selle vahega, et hommikuti saab ise valida mis kell selle tegutsemisega pihta hakata. :D

Nähtud-tehtud sai esimese nädala jooksul ka Leib Resto & Aed (märksõna oleks “täielik pomm” NZ Marlborough Sauvignon Blanc Saint Clair’s ja Põltsamaa Mimosa;)) ning EMTA lavakunstikooli 25. lennu näitlete bakalaureuselavastus “Scapini kelmused” (Linnateatris osatakse teha nii, et vabaõhu-suvekomöödia on ka sellisel tasemel, et hoia ja keela! Meelde jäid loomulikult jällegi kaksikud ehk Märt-Priit Pius ja olgugi võrreldes “Jumala Narride Vennaskonnaga” hoopis pisema rolli teinud – ikkagi silma paistnud Henrik Kalmet.)

Aitäh MärkYourself‘i Katrele! :)

Igatahes teab nüüd ligikaudu arvestada, et kui lõunasöögiplaan “ah teeb kiiresti 1 lasanje” läheb luhta, sest lasanjeplaadid on otsas ja tuleb ise värsked pastaplaadid teha, läheb nullist sajani (s.o. pastataina tegemisest kuni lasanje ahjust väljumiseni) täpselt 2 tundi. Kusjuures kuni pasta pool tundi küpseb, jõuab põrandadki ära pesta.

Pole paha?

Iseasi on see, et kuna eilsest õhtust alates kimbutab miski toidumürgituse moodi asi, ei ole mul sugugi isu proovidagi. :( Eileõhtust uue kodulooma e.  pisikese ja nunnu roostevaba Harvia suitsuahju esimese järeleproovimise tulemust ( suitsulinaskit ja suitsutatud kanakintsu) nokkisin ka ainult kahvliotsaga kuigi välja tulid nad tõesti maitsvad!

Miks ma ütlen, et toidumürgituse moodi asi, mitte toidumürgitus, on antud juhul see, et ma arvan, et tegu on mõnes mõttes iseendale külge mõeldud kehva enesetundega. Ehk harilik stressi ja järjekordselt üle mõtlemise tulemus.

LegaalseBlondi blogist lugesin kord (aprillis, nagu tuleb välja) eksistentsiaalsest küsimusest ja see on mind tänaseni kuklas kummitanud. Mina ju nimelt armastan ka jooksmas käia. Ega ma kindel ei saa olla, et mul pole ikkagi see võbelev-võdisev tagumik, aga viimane kord jooksmas käies oli mu tagumik piisavalt paigal ja prink küll, et parm sinna maanduda saaks ja ka verd imeda jõuaks. KAKS KORDA! :S Või äkki peff ikka väreleb, aga ma ise lihtsalt haisen? Sest mu spordipesupulber/geel on lõhnaainete-vaba (allergikute värk) ja üksi metsa jooksma mineku jaoks parfüümi peale panna – võib-olla ma eksin siinkohal? – ei tundu kuidagi õige… :)

Ritsikad. Sellega on nüüd siis täiesti selge – suvi on ametlikult lõppemas. Veel eelmine nädal ritsikad ei siristanud, aga nüüd õhtusel ajal röögivad sumedas suveöös täiesti kõrvulukustavalt… Minu jaoks on see kindel märk sellest, et suvi hakkab läbi saama. See omakorda tähendab, et kohe on käes sügis, lägane-pime november ja ei ole enam kaugel kingiosturalli ja jõulud! Oh õudu… Mul ei ole töölt veel puhkus alanudki ja juba on suvi läbi.