Elu 3. ja 4. lennureis on üle elatud. Mõlemal korral oli tegu (esiti hirmuäratavalt) pisikese lennukikesega, kuid sees ootasid selles Saabis (jaa, lennukiks oli nime poolest ju uhke - Saab 340 ;)) mõnusad nahkistmed ja et tegu Estonian Airiga - siis kummalgi reisil snäkiks täitsa söödav täidisega kukkel ja veinil polnud kaa häda. :) Preili Töökaaslasega arutasime, et huvitav kas lennufirmad ei tea, et tegelikult kui mootor töötab, siis ei ole stjuuardessi kõlaritest kuulda, kuid juriidilselt on vist kõik korrektne, sest tema ju räägib olulised jutud ära - see, et meie pole kõrvapidi kõlari küljes ja seega ei kuule - on juba meie probleem.

Vilnius oli täitsa sarnane Tallinnaga. Ainult meil on ilusamad naised ja lahedamad autod. Natuke kenam vanalinn võib-olla isegi. :) Aga ega Vilniust foorumi kõrvalt ei jõudnudki palju uudistada - see pisike lossitorniotsaskäik, mida ülejäänud seltskond tegi, ei pakkunud mulle suurt huvi - selle aja istusin ja jutustasin hoopis kodanik Härra Asekantsleriga ühes vabaõhukohvikus papptopsi-latte taga. Kuni ülejäänud seltskond pärast ringkäiku ka sinna kohvikusse sattus, iga nurga alt eemalt kõigepealt pildistas ja lubas tehtud pildid Tiigrikutsule aruandega koos saata. Ülejäänud Eesti seltskond liitus siis ka meiega, kuna pidime ju sama lennuki peale minema ja aega oli. Jõudis juua ära klaasikese siidrit ja ajada väga vabas õhkkonnas meeldivalt humoorikat juttu, peab mainima. Tööajal on need inimesed tõsised-asjalikud ja konkreetsed kolleegid (no terve energeetikasektor Eestis on põhimõtteliselt kolleegid ju kas praegugi või vähemalt kunagi olnud;)), aga vabal ajal ja Vilniuse vabaõhukohvikus on nad lihtsalt teravmeelsed, lõbusad ja arukad vestluskaaslased.

Väike note to self ka - kui Lietuvos Energijas vaja käia, siis hotell Barbacan on liiga kaugel. Lisaks on Barbacanis üsna nigel hommikusöök ja toas wifi kättesaamiseks peab leedulaslikult imepäraseid ja veidraid liigutusi tegema. Muidu on leedukad toredad ja seltskondlikud. Eriti viimase õhtu taksojuht, kes sõidutas (esmalt leppis muidugi fixed price kokku) meid enne lennujaama viimist ringi, näitas vaatamisväärsusi (mh. ka oma kodu) ning teadis Eesti keeles öelda “tere õhtust” ja “aitäh”. :)

Lennujaamas oli Tiigrikutsu vastas mind ootamas ja ma arvan, et ka umbes samapalju õnnelik minu kojujõudmise üle kui mina olin õnnelik jälle kaissu saamise üle.